Minul on tõsine mure oma 4,5a. poja käitumise pärast. Ta on olnud kogu oma teadlikuma elu so siis u.1.a peale väga iseteadev, aktiivne ja tegutsemishimuline poiss olnud. u.1-1,5a. hakkas ta väga jõuliselt väljendama oma tahet, siis kui midagi ei saanud, küünistas näost, kätest, kust aga kinni sai. Kui kõne rohkem arenes kadus küünistamine mõneks ajaks. Tundus, et sel perioodil aitas hästi tunde nimede nimetamine, et aidata tal endas selgusele jõuda. Samuti oma tunnete sõnastamine. No see siis minevikust
Tänane mure on mul seoses poja "rünnakutega", mis praegu on suunatud eelkõige isa vastu. nt Isa tuleb töölt, nad tervitavad omavahel, räägivad mõistlikult oma päevast, isa pöörab lapsele tähelepanu. Räägime õhtustest plaanidest (peres on ka beebi) ja kui oleme otsustanud õhtuse jalutuskäigu kasuks, siis haarab poiss isa riietest, ripub jala küljes, püüab lüüa ja küünistada. Palumise, selgete sõnumite peale järgi ei jäta. Ka mitte kaasamängimise ja asja mänguks pööramise peale. Esialgu tundub, et tegu olekski nagu mänguga isa tähelepanu võitmiseks, ühel hetkel on näha, et poiss on täitsa vihane ja tõrjutud rünnakutest saab veel hoogu juurde. Isa püüab käituda mõistlikult, hoides käsi, kui rünnak muutub väga jõuliseks, rääkides lapse tasandilt rahulikult. Arusaadavalt tekitab selle olukorra nägemine meis nõutust. Sest see kordub. Ka siis kui näiteks isa on käinud just lapsega koos ujumas, või vanavanemate pool, pühendades aega ainult talle. Selles olukorras ei tööta õieti miski Ei isa ega minu rääkimine, ära teise tuppa minemine, lapse teise tuppa saatmine, lapse sülle võtmine, tähelepanu ära juhtimine, ignoreerimiine, lapse käitumise sõnastamine jne. Olen täiesti nõutu ja panen juba ise ka tähele kuidas püüan meeleheitlikult seda isa-poja kähmlust vältida:S Ehk minu küsimus on see, millest sellised rünnakud? Mure, et isa on rivaal minule? Et teda ei panna tähele eriti kui majas on ka beebi? Tal on energia ülejäägid? või hoopis üleväsimus? Olgu öeldud, et need "hood" käivad tal olenemata ajast ja nädalapäevast ja olid ka enne uue lapse sündi. Olen püüdnud pojaga rääkida, uurides, mis ta mõtleb ja tunneb. Ta vastab justkui läbi projektsiooni - sest issi tuli ja lõi mind. Mis loomulikult pole tõsi, sest tema tuli ja lõi isa ning seejärel asus riiete küljes rippuma. Kohati tundub mulle, et ta "norib kolakat" (so siis misiganes tähelepanu, olgu või negatiivset), sest kui ma igasuguse kannatuse kaotan ja kõva ja kurja häälega käsen tal lõpetada (häbi öelda, kasutan ka ähvardusi) siis teine kord ta ka lõpetab. Arusaadavalt see suhtlemisstiil mind ei rahulda
Äkki teil on mõni parem nõu kui mul senini...sest tõesti igasugune usk hakkab juba ka Gordoni õpetusse kaduma, rääkimata meele- ja kodurahust...
Hea on lugeda, et olete proovinud Gordoni perekooli oskusi, kuid samas saan aru sellest segadusest ja pettumusest, kui näib, et need ei toimi ja mure poja käitumisest pigem süveneb.
Näib, et olete proovinud väga mitmeid võtteid, kuid mõju on vaid lühiajaline või koguni olematu.
Igaks juhuks teen veel mõned rõhuasetused ja meeldetuletused, et pakkuda kinnitust ka juba Teile tuttavates võtetes ja arusaamades. Üks oluline asi on kindlasti see, et põhioskused toimiksid, millises olukorras neid kasutatakse. Kui laps on vihane, ründab, haarab isast kinni see viitab tema tugevatele tunnetele ja seega tal on probleem. Seega esmalt vajab ta oma tunnete ventileerimist ja turvalist mõistvat vanemat. Nagu kirjutate, parim on see, et isa suudab jääda rahulikuks. Edasi on siis oluline, kui lapsel on probleem, teda aktiivselt kuulata (peegeldada tema tundeid, sõnastada ümber, kuidas te temast aru saate) seni kuni selgub, mis lapses toimub ja mida ta vajab.
Last mitteabistav on tähelepanu kõrvale juhtimine, teise tuppa saatmine, tema ignoreerimine pahameel, viha, kaitsetuse tunne vaid süveneb ja hea on kui väike mees seda välja näitab. Ta peab saama oma negatiivseid tundeid väljendada kartmata, et ema-isa armastusest ja tähelepanust ilma jääb. Niisiis, vajate ka teie meelerahu ja head närvi, et jääda rahulikuks ja olla pojale kindlustunde pakkujaks.
Mina-sõnumid sobivad väljendamaks seda, mida Teie tunnete, kuidas poja käitumine Teile mõjub ja oma häiritusest teadaandmiseks. Samas on oluline, et poeg oleks selle info vastuvõtmiseks piisavalt kontaktne, rahulik, valmis sõnumit kuulama (meenutage käiguvahetust nii kaua tuleb kuulata teda, kuni laps on emotsionaalselt tasakaalus ja suudab ise kuulata). Sama ka vanematel - kui olete ise ärritunud, pahane, pinges, siis ei tule lapse kuulamisest suurt midagi välja, st ei mõju last abistavalt.
Ja veel meeldetuletuseks. Alati on oluline teada (ja kirjast selgub, et teate ka), et lapse tunnete eiramine, karistamine, süüdistamine, karjumine, löömine jne. on agressiivsed, autoritaarsed kasvatusvõtted ja mõjuvad lapsele pahameelt, trotsi, viha ja omakorda viib vastuhakuni või hoopis põgenemiseni, tunnete allasurumiseni jne. Samuti on laps segaduses kui kasutada erinevaid meetodeid vaheldumisi, olles vahel autoritaarne ja siis jälle piirideta ja leebe siis on lapski segaduses ja emotsionaalselt tasakaalutu.
Lihtsustatult öeldes, lapse agressiivsus viitab tema halvale enesetundele, hirmule, pingele, ebakindlusele vms. Oluline on jõuda selleni, mida ta vajab, et end hästi tunda. Mida taolteb, mis sõnumit edastab, kui hoiab isast kinni, lööb ja küünistab (selgust saab aktiivse kuulamisega, tema tundeid aksepteerides).
Vaatamata sellele, et teoreetiliselt tundub paljugi lihtne ja selge, et pruugi me igapäeva elus siiski igas olukorras käituda nii nagu õigeks peame ja tahame. Peamine on see, et laps tunneb vanema hoolivust ja armastust.
Kui nüüd sellest vastusest Te ei leidnud midagi uut või abistavat, siis võib olla vajalik pöörduda siiski pereteraapiasse või lastepsühholoogi poole, et süüvida põhjalikumalt just
Teie mure tagamaadesse.
Ei isa ega minu rääkimine, ära teise tuppa minemine, lapse teise tuppa saatmine, lapse sülle võtmine, tähelepanu ära juhtimine, ignoreerimiine, lapse käitumise sõnastamine jne. Olen täiesti nõutu ja panen juba ise ka tähele kuidas püüan meeleheitlikult seda isa-poja kähmlust vältida:S Ehk minu küsimus on see, millest sellised rünnakud? Mure, et isa on rivaal minule? Et teda ei panna tähele eriti kui majas on ka beebi? Tal on energia ülejäägid? või hoopis üleväsimus? Olgu öeldud, et need "hood" käivad tal olenemata ajast ja nädalapäevast ja olid ka enne uue lapse sündi. Olen püüdnud pojaga rääkida, uurides, mis ta mõtleb ja tunneb. Ta vastab justkui läbi projektsiooni - sest issi tuli ja lõi mind. Mis loomulikult pole tõsi, sest tema tuli ja lõi isa ning seejärel asus riiete küljes rippuma. Kohati tundub mulle, et ta "norib kolakat" (so siis misiganes tähelepanu, olgu või negatiivset), sest kui ma igasuguse kannatuse kaotan ja kõva ja kurja häälega käsen tal lõpetada (häbi öelda, kasutan ka ähvardusi) siis teine kord ta ka lõpetab. Arusaadavalt see suhtlemisstiil mind ei rahulda