Mul on 2 last. 1-aastane ja 6-aastane. Minu 1-aastane laps võtab mul võhma nii välja, et sellest tekivad pinged mehega ja ilmselt sellest saab alguse ka minu teine probleem. Nimelt minu mõistus on aeglasem kui minu reaktsioonid. Mure selline, et kui mu 6-aastane poeg näiteks möllamise käigus või vahest isegi kogemata läheb mulle nii vastu, et mul on väga valus, siis mul on iseenesest tulnud selline reaktsioon, et ma löön samamoodi vastu nagu tema mind lõi! Näiteks kui ta lööb jalaga, siis ma udjan talle samamoodi vastu! See on TÄIESTI absurd, sest mina ju olen täiskasvanud inimene ja peaksin oskama kontrollida oma viha ja reaktsioone. Ma ei tea miks, aga ma saan vist vihaseks kui mulle haiget tehakse, ja viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et millest see üldse tuleb, kas see võiks olla seotud minu lapsepõlvega. Kuigi minu lapsepõlv oli tore ja vägivalda meie peres polnud, aga vot just see selline vihastamise teema! Ma olen NII pahane enda peale sellepärast, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma ei tea, kas ma tahan talle sellega öelda seda, et mul oli sama valus ja ole ettevaatlikum.
Ja ma ise tean, et see ei ole üldse tema süü, et ma vihastan. Tean täpselt et see tuleneb sellest, et väiksem laps nutab koguaeg ja ma olen nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnatud ja mehega pole ka praegu suhted kiita (jällegist tänu väiksele). Me küll saame läbi, aga mingit õrnust ja hellust meie vahel hetkel ei ole. Tean, et see tuleb tagasi!
Minu küsimus veel, et kas sellest et mina lapsele samamoodi vastu teen, võib talle mõjuda kuidagi? Et äkki hakkab väiksema lapse peal sama tegema kui ta suurem ja nad rohkem koos mängivad. Hirm selle ees on väga suur. Muidu minu 6-aastane on super ja väga südamlik poeg. Paremat ei annaks unistadagi. Ma ei suuda endale vist kunagi andestada, et ma oma viha ja väsimus just tema peale välja elan.
Soovin, et see tunne minu seest kaoks ja ma suudaksin ennast kontrollida selles suhtes. Muidu pole kunagi oma lapsi löönud ja loodan, et kunagi ei tee ka seda, kuigi vahest on küll tunne, et vist peab virutama. Loodan südamest, et see jääb ainult mõtteks!Kuidas toimida oma tunnetega?
Sageli on nii, et teame küll kuidas peaks ja tohiks, kuid ometi ei suuda me mõistuse häält alati kuulda võtta. Olete väga vastutustundlik oma käitumise suhtes ja soovite kogu südamest teisiti toimida ja nagu ma aru saan, siis ka mõista ennast ja oma tundeid. Tegelikult olete palju iseendas juba teemaga tegelenudki ja oletanud, et praegust käitumist võib mõjutada lapsepõlves kogetu ja kindlasti ka see, milline on Teie rahuolu ja enesetunne praegu. Et mitte liialt laiali valguda ja ebaselgeid oletusi teha, siis esmalt tuleks keskenduda sellele, mida saate teha selleks, et end praegu hästi tunda, mida eelkõige ise vajate on see puhkus kurnatuse leevendamiseks, on see lähedussuhe mehega, nii emotsionaalses kui füüsilises mõttes, on see vastastikune mõistmine, hoolimine ja mehe kaasamine lastega tegelemisse või veel miski muu.
Kirjast jääb mulje, et esmatähtis oleks antud olukorras mehega oma tundeid ja mõtteid jagada ja koos mõelda, mida teha, et te mõlemad end oma paarisuhtetes paremini tunneksite. Väiksem laps võib küll palju aega ja tähelepanu võtta, kuid vaevalt on see otseselt pingete põhjustajaks, pigem tunnuseks (tagajärjeks), et suhted pole piisavalt vastastikku toetavad.
Muutused suhetes ja käitumistes ei pruugi tulla kiiresti ja lihtsalt, seetõttu veel mõned mõtted kui on raske tunnetega toime tulla. Konkreetses olukorras, kui tunnete viha ja lööte spontaanselt ning pärast kahetsete, siis niipea kui olete veidi rahunenud, siis vabandage ja selgitage, mida õigeks peate, miks kahetsete ja mida tunnete. Kui lapsed saavad seletusi käitumistele, siis on negatiivsed mõjud ka väiksemad. Veel parem, kui suudate juba märgata enne, kui vihaseks saate, mis Teid endast välja viib ja püüate selle hoopis sõnadesse panna, mis Teid häirib, pahandab, vihastab. Täiesti kohane on ka seletada hiljem rahunenult. Teie enda näitel: ma vahel tahaksin, et sa teaksid, kui valus mul, mul on nii kahju, et lõin ja ma kahetsen, ma taha väga, et me keegi ei teeks üksteisele haiget, ma kardan, et hakkate ka lööma ja see on väga vale isegi kui ollakse pahased ja tülis jne.
Lõpetuseks soovin veel rõhutada, et löömise ja üldse agressiivsuse taga on ikka halb enesetunne, kuhjunud pinged. Igaüks vajab hoitust, mõistmist ja lähedust. Olge tähelepanelik oma vajaduste suhtes ja võtke neid tõsiselt.
