Minu poeg (1 aasta 10 kuud) reagreerib sellele, kui talle miski ei meeldi (näit. keelamine) nii, et peksab pead. Vastu mind, põrandat, poes vastu ostukäru, jne. Ilmselt arvab ta, et kui ta saab haiget, siis on põhjust nutta (jonnida).
Tunnen ennast abituna ja ei oska sellisele käitumisele reageerida.
Kui võtan ta sülle, hakkab ta nihelema ja veel hüsteerilisemalt nutma.
Olen kuulnud, et jonnile ei tohi järgi anda. Aga sellist käitumist on väga raske kõrvalt vaadata. Kui ma temast välja ei tee, äkki tunneb ta siis, et ma ei armasta teda.
Sõnadega ta veel ennast väljendada ei oska.
Tunnen suurt muret tema pea pärast, ta saab mitu vopsu päeva jooksul. Kuidas oleks siis õigem sellisele käitumisele reageerida?
Raske on öelda, miks mõningad lapsed just sel moel takistustele reageerivad, Kindel on aga see, et ei tohi lasta lapsel oma pead kahjustada. Kui muu ei aita, siis tuleb laps kinni võtta nii, et ta ei saaks oma pead millegi vastu lüüa. Näiteks surute ta pea parajalt tugevalt enda vastu ja hoiate. Kisa, mis selle tõttu tõusta võib on kindlasti ohutum, kui pea peksmine. Hea on kui suudate ise selle kõige juures rahu säilitada ja rääkida vaikse kuid kindla häälega. Kui laps on rahunenud, siis väljendage igati oma armastust ja olge koos lapsega. Sageli teeme vanematena just selle vea, et tegelame lapsega siis, kui ta teeb midagi, mis meid häirib, (siin siis pea peksmine). Kui aga laps on rahulik ja heas tujus, siis tegeleme temaga vähe. Kuna laps igatseb vanema tähelepanu, siis ta teeb just seda, millele vanem reageerib. Seega me ise kinnitame sageli lapse soovimatut käitumist. Teine võimalus on muuta keskkonda, st mõelda, mis on need olukorrad või kohad, kus laps niimoodi käitub ja võimalusel neid vältida. Kui laps jonnib poes, siis käia seal ilma lapseta. Kui pahandus tuleb sellest, et laps tahab asju, mis pole talle lubatud, siis pange need silma alt ära jne. Mida vähem on keeldusi ja käske, seda vähem on ka nuttu. Soovin teile rahulikku meelt ja kindlust lapsega suhtlemisel.
