See on paari viimase kuu teema. Tütar on olnud suhteliselt leebe iseloomuga, rahumeelne, teiste vastu sõbralik. Isepäine samas ka ja kangekaelne, kui oma tahtmist vaja saavutada. Viimasel ajal läheb ta aga väga kergesti endast välja, ntx kui ei saa mida tahab- kui ma ei pane talle multikat kohe kui ta tahab, kui on vaja külast koju minna, kui me keelame talle maiustusi vms. Siis hakkab ta röökima ja nutma, lööb mind, ütleb, et ma olen paha (seda mitu korda päevas), loobib asju.
Oleme sellest rääkinud, seletanud oma tundeid, käitumise tagajärgi, soovitanud viise, kuidas viha saab ohutumalt maandada.. tulemuseks eimidagi. Asi läheb hullemaks ja mul on teiste inimeste ees päris piinlik. Viimati käitus ta sama hullusti meie lapsehoidjaga, mis oli eriti shokeeriv.
Ei oska enam midagi teha, kas pöörduda (lapse)psühholoogi poole või lugeda tarku raamatuid?
Suuri muutusi pole tema elus toimunud, lasteaias on ta käinud juba 2 aastat ja väikevend on ka juba 2,5a vana. Tööl käin osalise ajaga juba aasta ja vaba aja üritan kõik lastele pühendada.
Olete mures, mis Teie leebe loomuga tütrega lahti on, et nii jõuliselt protestib. Hea, et lisasite veel veidi üldinfot, ilma milleta oleks tekkinud kohe küsimusi, mis siis viimasel paaril kuul peres toimunud on, kui nii selgelt on muutunud käitumine just hiljuti. Niisiis, märkimisväärsete ümberkorralduste ja kohanemisraskustega ei saa otseselt probleemi seostada. Igaks juhuks veel arendaksin mõtet, millised neil lapsehoidjaga suhted on, kuidas end temaga tunneb ja kas enamus nõudmised, kokkulepped ja kasvatusviisid, arusaamad lapsega toimetamisel on peres senikehtivaga ühilduvad. Arutleda, mida tema teeb probleemolukorras ja kuidas reageerib lapse erinevatele käitumistele on hea teada ka siis, kui erilisi muresid pole. Sarnasus, selged piirid, pakuvad lapsele turvatunnet. Mitte, et kõik peaks olema täpselt samuti nagu vanemad teevad, kuid vastuolulisust oleks hea vältida küll.
Millele võiks veel mõelda? Olete püüdnud tütrele selgitada, mida tunnete ja kuidas tema käitumine mõjub, kuid soovitud muutust pole toimunud. Proovida võiks veel jõuda selleni, mis tekitab soovi vastu hakata. Kui väga ka mõnikord on raske uskuda, soovib laps ju ikka vanemate heakskiitu ja olla hea laps. Küsimus on selles, mis selle vahel nii raskeks teeb, et paneb vastupidiselt käituma, isegi kui nad teavad, et pahandus tuleb.
Oluline on jõuda selleni, mida laps oma käitumisega veel väljendab ja mida vajab. Sugugi mitte alati ei pruugi olla see ainult näit. see maiustus või multikas, millest ilma jääb, vaid üritab korvata midagi muud, näit, tunnet, et ta on tähtis, tema vajadusi peetakse oluliseks jms.
Kirjutate, et olete pühendanud palju vaba aega temale, mis on kahtlemata väga tähtis igale lapsele. Vahel aitab ägedalt oma tahtmisi nõudvale lapsele see, kui annate talle teada, et püüate temast aru saada. See ei tähenda tingimata, et täidate kõik tema soovid, vaid sõnastate selle, kuidas te teda mõistate. Näit. sa tahad multikat just praegu vaadata? See on sulle nii tähtis. Paistab, et oled väga pettunud, et ma sulle kommi ei andnud. Oleksid tahtnud külas kauem olla, huvitav mäng jäi poolele? Jne. jne. Enamast järgneb sellisele sõnumi ja tunnete peegeldamisele lapse soov jätkata oma elamuste, protesti ja tunnete selgitamist ja väljaelamist ja loodetavasti vanematele palju arusaadavamal moel, st. sõnaliselt. Kui laps saab sõnadega väljendada, millega ta rahul pole ja tal on lubatud ka olla pahane, pettunud, kurb, õnnetu jne., siis ei pea ta nii palju käiku laskma rusikaid ja muid destruktiivseid võtteid, millest pahandus vaid kulmineerub. Täiesti loomulik on see, et vanemaid ärritab see, kui laps lööb ja lõhub ja väga raske on sel hetkel vältida lapse karistamist ja tema tunnetele keskenduda. Samas vajab ta just mõistmist ja ärakuulamist (aktiivne kuulamine), et rahuneda.
Lahendamata pahandused ja pinged aga kuhjuvad lapse sisse ja ta ei suuda nendega muul viisil toime tulla, kui igal võimalikul juhul lihtsalt protestida.
Kui on korduvaid olukordi ja põhjust oletada, et tuleb jälle protest, siis seda enam on vaja teha veidi eeltööd ja kokkuleppeid (ennetav mina-sõnum). Näiteks, millal multikate vaatamise aeg on, millal ja kui palju maiustusi süüakse, mis kel on plaanis külast koju minna ja teha ka meeletuletus kui lahkumisaeg läheneb. Lapsele, mida suurem, seda enam, on tähtis ka see, kui teda kaastakse temasse puutuvas, nt. teha kokkuleppeid, lubatakse mäng lõpetada (see on ju talle tähtis asi) ja siis minnakse koju. Vahel on suur asi 10 min kokkulepitult oodata lapse järgi, et vältida lapse tunnet, et tema vajadused pole olulised.
Kirjutatu on vaid näitena toodud, et illustreerida, mil moel lapse loomulikke soove aktsepteerida ja tema enesetunnet arvestada. Kui laps tunneb end hästi, siis on põhust protestida vähem. Hea on ka see, et laps seisab enda eest, kuid meie saame aidata tal leida selleks sobivaid viise.
