Olen juba viimased paar aastat mures minu ja mu 5-aastase tütre vahelise suhte pärast. Ta pole kunagi olnud eriti agaralt tundeid väljendav, pigem hoiab endasse ja elab kuidagi muul viisil välja. Ka on ta suhteliselt iseseisev, vähemalt ei ole ta kunagi nö emmekas olnud, lasteaeda läks 3-aastaselt ja harjus kiiresti ja kenasti. Isaga on tal väga hea ja soe kontakt. Eriti viimased 2 aastat, kui meie peres on ka noorem laps.
Kuigi ma ise pole ka eriti ekstravertne, näen ma siiski noorema lapse pealt, kuidas ta on hoopis teistsugune, otsib lähedust ja vajab seda, väljendab oma armastust täiesti vahetult. Seega pole vast mina ise midagi vanema puhul TÄIESTI valesti teinud. Karakterid on lihtsal erinevad. Aga muretsema paneb mind see, et ma ei suuda vanema tütrega ühist keelt leida. Me oleme nagu eri planeetidelt. Ma vihastun tema peale väga kergesti, riidlen, tõstan häält, selgitan, seletan, aga kuidagi tulutult... Üritan töö kõrvalt võimalikult palju vaba aega just lastega koos olemisele pühendada, aga kohe kui päeva koos kodus oleme, tülitseme jälle.
Oma lapsepõlvest mäletan sama teemat- ema oli emotsionaalselt kuidagi kaugel ja kättesaamatu. Ma ei taha sama viga korrata. Tahan oma tütrega lähedasi ja sooje suhteid. Ma ei tea, kust alustada
Ükskõik mida me alustada ka ei tahaks, ikka tuleb alustada iseendast. Nii et kui soovite soojemaid suhteid vanema lapsega, siis võiks esimene asi olla vaatamine enda sisse. Mis takistab teid olemast hea ja soe, armastav emme, nagu ilmselt olla tahaksite? Miks te seda endale ei luba või miks lubate seda endale vaid noorema lapse puhul? Mis on see, mis paneb teid nõnda reageerima, nagu kirjas kirjeldate: vihastate, tõstate häält, riidlete... Mis teeb teid nii rahulolematuks?
Võiksite püüda jälgida enda ja tütre käitumist mis vallandab riiu? Mis selle ära hoiab? Käitumine ja reaktsioon on enamasti sama ahela järjestikkused lülid. Muutke käitumist, muutke reaktsiooni vaadake, mis hakkab toimuma. Tihti on suhetes välja kujunenud kindlad mustrid: üks ütleb midagi, selle peale teine teeb midagi, mille peale esimene jälle vastab kuidagi... Kui midagi selles ahelas muuta, võib muutuda kogu ahel.
Kirjutate noorema ja vanema lapse erinevatest karakteritest, erinevast käitumisest. Me olemegi erinevad, ja meie lapsed ongi erinevad. Tähtis on igaüht aktsepteerida sellistena, nagu ta on. Karakteri kujunemine on keerukas ja pikaajaline protsess, mõjutajaid on tohutult. Kuid kindel on, et ka teie ise olete olnud üks neist mõjutajatest.
Vanemad imestavad tihti, miks nende lapsed nõnda erinevad on, kuigi vanemad on justkui need samad. Vähemalt osaliselt ongi asi selles, et vanemad ei ole tegelikult kunagi need samad. Kõik me muutume, areneme, elu on protsess, mis ei peatu. Lapsel on sündides kaasas tema ainukordne geenikombinatsioon, kuid käitumisharjumusi ja hoiakuid tal kindlasti kaasas ei ole. Need omandab ta sotsiaalse õppimise käigus, matkides, ja väikelapseeas toimub see põhiliselt kodus. Nii on lapsed käitumuslikult enamasti oma lähedaste peeglid sellised, nagu vanemad parajasti on.
Võiks vähemalt mõelda võimalusele, et mingil põhjusel ei soovi te oma vanemas tütres peegelduvat iseend respekteerida. Kui te selle põhjuse leiate ja selle olemasolu tunnistate, saate kindlasti parema kontakti iseendaga ja seeläbi ka lapsega.
On lausa suurepärane, et tütrel on lähedane suhe isaga. Siinkohal võiks ju ka küsida: kui lähedane on teie enda suhe abikaasaga? Kas võib olla, et siingi on peidus vähemalt osa teie rahuleolematuse põhjustest vanema tütrega? Inimese psüühika on väga keeruline, seosed võivad olla pealtnäha täiesti seostamatu vahel.
Kirjutate ka, et teie suhe tütrega sarnaneb teie omaaegsele suhtele oma emaga, mille kordumist te ei soovi. Tihti on nii, et kui me nii väga ei soovi olla kellegi moodi, siis võib tekkida vastandreaktsioon oma suures soovimatuses keerame vindi üle ja tulemus on oodatule täpselt vastupidine... Ärge soovige olla kellegi moodi. Kõige lihtsam on olla ehe mina: rääkida oma mõtetest, tunnetest, soovidest, vajadustest, eeldustest. Juba seesugune käitumine hõlbustab kõiki teie suhteid.
