Tervitus! Minus tekitab kimbatust mu 4-aastase poja käitumine. Kui mu 2-aastane noorem poeg midagi maha ajab või põrandale pissib, hakkab vanem poeg taltsutamatult naerma. See muidugi tiivustab väiksemat poega veelgi, nii et ta on hakanud näiteks meelega põrandale pissima või sööki maha pilduma, sest siis saab ju nalja. Kui mina siis torman olukorda likvideerima, siis tundub see vanemale pojale eriti naljakas, mind aga väsitab ja pahandab see lakkamatu naermine. Kui ma üritan pojale selgitada, et mulle selline naermine ei meeldi ja et sellistes olukordades on inetu naerda, siis juhtub tihti, et poiss ainult muigab selle peale. Ja natukese aja pärast algab juba jälle naer mingi uue äparduse pärast. Kuidas saaksin tõhusamalt reageerida?
Kahene ja neljane poeg üheskoos võib tõesti olla keerukas kooslus. Vanema silmis ebasoovitavast tegevusest saab naljanumber, mis kummalegi palju lõbu pakub.
Käitumine ja reageering sellele on alati teineteisega seotud. Seetõttu on abi mitmete erinevate reageeringute proovimisest, erisuguse käitumisviisi katsetamisest.
Mis juhtub, kui te laste pissinaljale üldse ei reageeri või reageerite palju vähem? Võib ju olla, et poole laste lõbust moodustab just teie tormakas reageering.
Vaadake ka, mis juhtub siis, kui te laste käitumist hoopis aktsepteerite (ma saan aru küll, et see võib väga tore paista, kui...), samas aga seletate, miks see teile ei sobi (...kuid minu arvates...).
Muidugi võite ka katsetada, mis juhtub, kui reageerite tõhusamalt.
Muuseas, küsimus keeldude tõhususest on igati asjakohane. Lapsed on väga tundlikud, nad saavad aru, millal vanem teeb vaid riidlemisnägu (südames ehk laste tembu üle hoopis naerdes) ja millal on tõeliselt pahane. Lapsed tabavad hästi ära teie tegelikud tunded. Seega on mõtlemiskoht see, kui tõsiselt juhtunu teid tegelikult häirib, kui tormate likvideerima järjekordse nalja tagajärgi.
Mõistagi ei taju lapsed täiskasvanulikke piire. Lapsed ei tea, et üldiselt pole kombeks mängida pissi ega söögiga. Selleks ongi vanemad, et lastele piire panna. Samas kuuluvad laste arengu juurde tegevused, mis täiskasvanulikus mõttes ehk jaburad, kuid lastele väga toredad tunduvad. Kindlasti on võimalik poistele leida lõbupakkuvaid tegevusi, mis laiendavad maailmatunnetust ja ka maandavad lastes peituvat tohutut energiat. Jooksu- ja tondimängud, viskamis- ja veemängud, näpuvärvidega joonistamine, saviplätsimine...
Kindlasti leiate oma poegadele sobivaid tegevusi, mis lisaks süvendavad ühe pere lastele nii vajalikku koosolemise-koostegemise tunnet. Need ei pea ju pissimängud olema, kus vennakesed tunnevad, et neil on sündimas midagi ühisrinde taolist. Et koos on tore olla, koos on vahva midagi ette võtta, see tunne sünnib just laste ühistegevuses, ka ühistes naljades. Nii on loota, et nad hoiavad tulevikuski kokku ja vajadusel ka seisavad teineteise eest.
Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks palju armastavat hoolt. Seega ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et teie kaks väikest poega konkureerivad tahtmatult teie armastuse ja tähelepanu pärast. Ilmselt on teil palju tegu muudegi koduste asjadega, mis pole küll otseselt lastega seotud, küll aga kaudselt. Selle tõttu võib tekkida emotsionaalsete vajaduste rahuldamise puudujääk nii teil endal kui ka lastel: teie ei saa teha nn omi täiskasvanu-asju (juua rahus kohvi, minna mehega välja, lobiseda sõbrannaga jms), see vähendab teie toimetulekuressurssi lastega. Lastel omakorda võib seetõttu jääda puudu ema tähelepanust. Võib ju ka olla, et tegelikult reageerite te hoopis millelegi muule kui pissiloigu ääres itsitavatele poistele (hommikune vaidlus abikaasaga, kuri telefonikõne ülemuselt vms), kuid elate selle välja olukorra peal, mis tekkis lastega. Seega võib järelemõtlemiskoht olla seegi, kuidas on rahuldatud teie isiklikud vajadused ja nende eest saate seista ainult teie ise.
