Meie laps on 2a2k.Nimelt asi on selline,et lööb koguaeg teisi ,kui midagi ei saa,või kui ei tee nagu tema tahab ,iga asja peale ainult viriseb ja jonnib see on tõsiselt ära tüüdanud ja väsitab,sõna ei kuula kui ilusti rääkida,mingid pahad toolid või nurk ei toimi...elame maal vanemate juures ja peame teistega ka arvestama,ja mei on väike 2k beebi ka majas....armukadedusest see käitumine,ei sa olla sest tegelen päevotsa temaga,ei oska enam midagi arvata miks poja niimoodi käitub teised pereliimed on seda meelt,et ainult vits kasvatab temast tubli ja korraliku inimese,ainult nii saame jonnist ja löömisest lahti,aga mina ei ole seda meelt,et vitsaga...sooviksid häid nõuandeid kuidas sellises olukorras toimida,sest mina enam ei tea,seda ka veel ,et poja isa käib kaugel tööl...
Ei usu minagi, et vits on see, mis tubliks ja korralikuks teeb. Usun, et iga laps soovib väga olla hea ja oma vanematele meele järgi ja seeläbi tunda nende heakskiitu ja armastust. Trotsi ja jonni tekib ikka, lapseltgi on omad tahtmised ja vajadused, nii väljendab ta, et püüab olla tema ise, enda eest seista ja protestib millegi vastu (eriti siis, kui verbaalselt on seda veel raske teha). See on igati loomulik soovime ju oma lapsi näha tulevikus eneseteadlikke ja tahtejõulistena, mitte alandlike käsutäitjatena. Et laps õpiks jonni asemel teisiti oma pahameelt väljendama, saame teda aidata, kui püüame tema emotsiooni sõnastada, st tundeid peegeldada. Kui laps kogeb end mõistetuna ja aktsepteerituna, saab ta rahuneda ja meid kuulata ja teiste palvetega arvestada. (parim võte on aktiivne kuulamine: näit. sa oled preagu väga pahane, et ma sulle kommi ei anna; sulle ei meeldi sugugi, et varsti tuleb magama minna jne.).
Lapse vajab piire ja tagasisidet, et mõista, mida temalt oodatakse. Oluline ongi see, mil viisil me seda lapsele teada anname, mida võib, mida mitte, et ta saaks seda arvestada ja end seejuures hästi tunda.
Sageli on peredes vits, nurkapanek, nn mõtlmistoolid jt vahendid selleks, et last õpetada karistuse kaudu ja kuuletuma panna. Need on aga agressiivsed ja alandavad võtted, mis vaid suurendavad lapse trotsi ja vastuhakku ning kahjustavad tema enesetunnet, tõenäoliselt panevad vanemaid kartma, mitte neist hoolima ja mõistma, st ei loo lähedasi, avatud, kindlasutunnet pakkuvaid suhteid. Kui laps tunneb end kehvasti, siis ei ole ta huvitatud ka teistega arvestamisest.
Suureks abiks on olnud lastevanematele T.Gordoni Tark lapsevanem, et mõista, kuidas mõjuvad kaks äärmuslikku kasvatusviisi, so piirideta, kõikelubav kasvatus ja karistusel põhinevad meetodid.
Lühidalt öeldes, vajab laps tunnustust ja positiivset tagasisidet kui miski õnnestub, on hästi see innustab teda teatud käitumisi kordama ja annab teada, mida temalt oodatakse (nt mul on hea meel, et sa ise püksid jalga panid; olen rõõmus, et tulid mulle appi, mulle meeldib sinuga mängida jne.).
Kui laps teeb aga midagi lubamatut, siis ilma last ennast halvustamata, kirjeldage seda käitumist, mis on sobimatu ja väljendage temale arusaadavas lihtsas keeles, mis teid häirib (nt. ma kardan, et mänguasjad lähevad katki, kui nad põrandal laiali on; ma olen õnnetu, kui lööd, see on valus jne.) Ei mingeid "paha laps, jonnipunn" vm isiklikke solvanguid!.
Kindlasti on lapsele parim kui ta kuuleb sageli ja piisavalt positiivset tagasisidet, julgustust ja heakskiitu, siis väheneb ka tal vajadus end sobimatult väljendada ja teistel teda keelata ja pahandada. Sageli jääb lastel arusaamatuks, kuidas nad võivad väljendada oma negatiivseid emotsioone, pettumust, pahameelt, väsimust, ka viha, et neid tõsiselt võetaks ja arvestataks.
Kuldreegel on see, et laps, kes kogeb ise füüsilist karistust ja alandamist, õpib seda ka ise tegema. Kui laps tunneb end hästi, hoolituna ja tunnustatuna, pole tal põhjust teistele tahtlikult halba teha.
Rõõmu Teile lastest!
Meie lapsel on samad probleemid nagu eespool kirjeldatud.
Nt. Laps mängib liivakastis ja ühel hetkel paneb ta kühvliga teisele lapsele otsaette. Ma istun täpselt tema kõrval liivakastis. Küsin miks sa seda tegid? Ütleb laps kohe nii ei tohi teha. Küsin miks ei tohi? Ütleb laps kohe teine saab haiget.
Meie oleme teinud kõik nii nagu teie olete kirjeldanud, ühesõnaga oleme katsetanud nurgas istumist, rääkimist, veelkord rääkimist, laps teab, et ei tohi kedagi lüüa, hammustada ja ta loeb lausa ise kõik ette mida teha ei tohi pärast seda, kui küsitakse miks sa seda tegid.
Meie laps käib lasteaias ning kõik vanemad vaatavad minu poole alt kulmu, ma teen kõik selleks, et minu lapsest kasvaks täisväärtuslik kodanik, kes ei kasutaks erinevaid agressoreid teistega suhtlemisel aga täpselt ka minu mõistus on otsas.
Last kiidetakse, hoitakse, öeldakse, et armastatakse teda, mängitakse koos, kodus vägivalda ei ole. Last löönud pole me kordagi.
Nüüd ootame vaid, et millal saame psühholoogi jutule, ehk saaks veel lisaks mingeid mõtteid, kuidas saaks paremini ja et keegi meilegi (vanematele) ütleks, et see läheb üle.
On tõesti kahju, et olete igati püüdnud parimat, vältinud löömist ja üldse agressiivsust, püüdnud temaga rääkida, kuid ometi laps jätkab teisele haiget tegemist. Nüüd siis veel lisaks saate etteheiteid teistelt vanematelt. Olete segaduses, sest olete last kohelnud igati hoolivalt ja armastavalt. Pean tõdema, et kirja teel ongi raske oletada, mis paneb last jätkama teiste löömist ja mis tema käitumist mõjutab.
Igaks juhuks siiski lisan (ja mõnd asja ka kordan) juba mitu aastat tagasi kirjutatud vastuskirjale. Nimelt ei pruugi lapse „nurgas istumine“ olla üldse lapse käitumise tõhusaks mõjutajaks. Nagu ka varem mainisin ja olenemata, kas see on nurgas seismine, istumine, mõtlemis-või rahunemistool, samuti oma tuppa saatmine, võivad need meetodid olla karistuse mõjuga. Loomulikult oleneb palju ka sellest, kuidas laps sinna saadetakse, kuidas ta seda ise tajub, kuid oma olemuselt on nad siiski sarnased ja toimivad hinnanguliselt, süüdistavalt, alandavalt. Laps saab teada, et tema või tema käitumine on halb, see on hinnang talle, kuid probleem, mille lahendamiseks ta kasutab midagi, mis vanema arvates oli sobimatu, jääb alles. Sageli on nii, et laps ei saa väljendada seda, mis teda vaevab, häirib, mida vajab ja tunneb ning ta ei saa teada, kuidas ta teisiti võib seda väljendada. Ka teie laps teab suurepäraselt, et ei tohi lüüa. Ta teab ka seda, et löömine teeb haiget. Ta on ju piisavalt nutikas ja on ära õppinud õiged vastused. Edasi oleks hea teda aktiivselt kuulata, et ta saaks rääkida, st löömise asemel väljendada seda, mis temas toimub (vt veel lisaks aktiivse kuulamise kohta: Suhtlemisoskuste KKK).
Küllap olete ka kuulamist proovinud, kuid kunagi pole seda liiaga palju, st võimaldada lapsel väljendada seda, mida tunneb. Löömine tähendab ju seda, et tal on probleem, kuid ta ei oska seda teisit veel väljendada. Kui lapsel on probleem, siis parim reageerimisviis on teda kuulata. See ei ole löömisega nõustumine, vaid püüd mõista, mis teda härib. Veel lisan, et miks-küsimused ei pruugi toimida, sest sisulist vastust lapsed sellele enamasti ei anna ja ena,asti mõjuvad need "miksid" süüdistavana (vt ka teema suhtlemistõkked). Vt ka kuidas rääkida, kui peate midagi lubamatuks, olete pahane (mina-sõnumid).
Ja lõpuks tahan toetada seda mõtet, et ka psühholoogiga arutleda, sest lapse käitumise mõjutajaid on palju ja iga laps ja iga pere suhted on ju unikaalsed ning üldised nõuanded ei pruugi kõiki muresid leevendada.
teised pereliimed on seda meelt,et ainult vits kasvatab temast tubli ja korraliku inimese,ainult nii saame jonnist ja löömisest lahti,aga mina ei ole seda meelt,et vitsaga