Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 6-aastane laps ei kuuletu lasteaias

M
Külaline
Postitatud 01.06.2009 kell 14:47
Tere,

Pöördun Teie poole murega oma 6-aastase poja käitumise pärast lasteaias. Poiss alustas lasteaias käimist 3-aastaselt ning üldiselt lasteaeda minekuga probleeme ei olnud. Küll aga juba päris algusest peale kurtsid kasvatajad, et laps ei kuuletu, teeb mida ise tahab, grupis käituda ei oska ning otsib kogu aeg tähelepanu.

Kuna laps õppis lugemise, kirjutamise ja arvutamise juba päris varakult selgeks (omal initsiatiivil, vanemad tagant ei sundinud), siis oli tal ka tundides igav ning hakkas segama ka teiste tegevusi. Siis otsustati ta üle viia suuremate laste gruppi, kus juba toimus tõsisem õpitegevus ning tunnis sai siis enam vähem kõik korda. Küll aga ei paranenud tema käitumine tundide välisel ajal ning ei möödunud päevagi, kus kasvatajad tema käitumise peale ei tulnud kurtma.

Laps on küllaltki impulsiivne ja tundilk. Tal on raske mõista, miks maailmas ei käi kõik asjad nii nagu tema seda tahaks. Kui teised lapsed ei taha tema reegiltele alluda, siis tihti ta vihastab ming võib nutma või karjuma hakata. Kasvatajaid üldse ei kuula ning võib mõne käsu peale solvuda, mütsi maha visata ja nurka tusatsema minna. Kasvatajad on öelnud ka, et laps on väga kaval ja osav manipuleerija ning testib inimeste piire ning on tema suhtes nõutud.

Kodus aga selliseid probleeme pole. Reeglite järgimisega üldiselt raskusi ei ole, saab oma piiridest aru ning kui mõnikord läheb "endast välja", siis on tal nii järelemõtlemise tool kui ka boonustest ilma jätmine vastavalt teo tagajärjele. Samuti püüame kõigepealt lapsega rääkida, väljendame oma tundeid seoses tema käitumisega; kiidame teda, kui ta midagi hästi teeb ning üldiselt saame muredest ka avatult rääkida.

Laps küll lubab, et käitub hästi, läheb lasteaeda hea tujuga, kuid ikka on päeva lõpuks pahandused majas. Räägime nii kasvatajatega kui ka lapsega muredest, kuid olukord on ikka samaks jäänud.
Oleme lühendanud lasteaia päevi, käinud nii psühhiaatri kui ka 2 erineva psühholoogi vastuvõtul ning lapses endas ei ole viga leitud. Nüüd vahetasime ka lasteaeda lootuses, et ehk uues kollektiivis saab ta teha uue alguse. Peale kahte esimest nädalat on aga ka uues lasteaias samad mured esile kerkinud ning kasvatajad ütlevad, et neil on absoluutselt võimatu temaga hakkama saada. Laps tegi 6-aastaselt ära ka kooliküpsuse testi ning on vaimse võimekuse poolest ammu valmis kooli minema. Küll aga ei ole emotsionaalselt selleks minu arvates veel küps.
Õppida ja lugeda talle muidu väga meeldib, aga sotsiaalne käitumine on täiesti paigast ära.

Tegin nüüd ka kasvatajatele ettepaneku, et ehk esimese sammuna saaksime lasteaeda kohale tuua psühholoogi, kes siis saaks sealset olukorda kohapeal vaadelda ning ehk võimalikud lahendused välja pakkuda.

Siit ka küsimus, kas kellegil on veel taolist kogemust olnud ning kas on ka lahendusteni jõutud?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 04.06.2009 kell 16:30
Lugedes kirjeldusi teie poja käitumisest, kerkib mulle silme ette üks ettevõtlik ja omadega veidi puntras poiss, kes ei tea ise ka, mida ta tahab, kes testib piire ja püüab tähelepanu võita. Usun, et teda peaks rohkem kuulama, selle kaudu usaldust looma ja nii pingeid maandama.
Kindlasti olete pojaga palju rääkinud. Kuid kas olete teda ka tõeliselt kuulanud? Just kuulamine on see tegevus, millega saame probleemides siplevat inimest kõige tõhusamalt aidata. Tõeline kuulamine tähendab, et leiate sobiva aja ja koha, kus segamatult kahekesi olla ning keskendute täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu).
Kuulamise juurde ei kuulu moraali lugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga olulised.
Kui seesugune kuulamine pole teil seni kombeks olnud, võiks seda proovima hakata ja sellest võiks saada hea harjumus. Laps saab nõndaviisi rääkides asjad enda peas selgemaks, teie omakorda temast paremini aru. Teie valmidus poega kuulata annab talle tugeva märgi sellest, et te temast hoolite, tal tekib suurem kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Seda tunnet vajame me kõik. Kui te poja kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam tema käitumise tagamaad mõista ning talle toeks olla.
6-aastase lapsega on kindlasti võimalik juba ka läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Kokkuleppeid ei saa teha enne, kui kumbki osapool on saanud nii rääkida kui ka kuulata. Vaid nii on võimalik jõuda mõistmiseni, ja nii on võimalik ka lapsel paremini aru saada, mida ta ise vajab, mis tal puudu on ja mida talt oodatakse.
Teie poja käitumine võib viidata piiride puudumisele või ka nende liiasele jäikusele. Kirjast saan aru, et üldjoontes on teil piirid paigas. Kuid jõu kasutamisega (karistustool, mõjutamine nn boonuste kaudu) tuleks siiski olla ettevaatlik, sest jõudu kasutades kaotab vanem pikapeale oma mõjujõu. Parem tulemus ja head suhted sünnivad siis, kui nii vanemal kui ka lapsel on õigus ja võimalus oma seisukohti ja tundeid väljendada, kui kummalgi on ruumi olla ise ja ka võimalust olla koos. Selleks kõigeks on vaja aega ja pühendumist.
Suhe lapsega tundub teile tähtis olevat, seega eeldan, et te tahate võtta selle aja ja anda oma energia suhtesse lapsega, mis on ju meie elu üks olulisemaid lähedussuhteid.
Olen kindel, et teie lapsel pole midagi „viga“. Ehk on kohane ja mõtlemisainet pakkuv viide teile see, et perekonnauurijad on ammugi tähele pannud, et lapsed muutuvad „halbadeks“ ja ka „haigeteks“ siis, kui vanemate kontakt hõreneb, kui nende suhtes on pinget ja probleemide kuhjumist. Laps oma probleemidega mõjub suhtele omal moel liimina.
Mõistagi ei „hakka“ laps pahaks meelega – siin on palju alateadlikke mõjusid mängus. Oht on siin selles, et laps ei saa „hakata heaks“ ega „saada terveks“, sest nagu see juhtub, kaugenevad vanemad jälle üksteisest. Sest seni kuni haigus või käitumisprobleemid vanematele ühist kõneainet annavad, toimib nendevaheline kontakt vähemalt teatud teemade osas. Lapsele on eluliselt, hädasti vaja, et vanemate suhe toimiks.
Laps oma puhtuses ja rikkumatuses saab tihti täiskasvanust palju paremini aru sellest, mis on tähtis ja mis mitte. Lähisuhted on elu kõige tähtsamad suhted, kui need lapse ümber on kuidagi paigast ära või paigast nihkumas, on laps väga erk reageerima. Asja teeb keerukaks see, et lapsed võivad sarnastele olukordadele reageerida väga erineval moel. Paljude nõustajate-psühholoogide kogemus näitab, et nii õpiraskuste kui ka käitumishäiretega laste tagalas ringi vaadates leiab sealt reeglina peresuhted, mis mingis osas ei toimi. Ja ise nende suhete sees olles ei pruugi seda alati märgata.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!