Mul on väga suur mure. Nimelt ei arva ma, et olen lapse liiga ära hellitanud tema tahtmistega. No, ainuke viga on olnud vist see, et nn söögi tegemiseks rahu saamiseks olen ta jussi multikaid vahtima pannud. Seda teeb ta aga hea meelega.
Olen kodus temaga veel. Peres rohkem lapsi pole, hoovis on aga ka temavanuseid päris mitu, kellega mängib.
Probleem on selles, et enam vist ei julgegi õue minna. Tahab ainult pahandusi teha, prügi näppida, jõkke minna, kõnnib palju omapäi...emme sörkides järel. Teeb palju pahandust, mingisugune keelamine ei aita.Ja kui ma pahandust ei lase teha, siis röögib ja viskab pulgaks nii kaua, kuni tassin ta koju, oma tuppa ja riidest lahti. Mõne aja pärast lõpetab. Olen temaga ilusti rääkinud, tukistanud, miski ei aita. Kas peaksin lastepsühholoogi juurde minema ja kas nii väike üldse sellest midagi taipab?
Kui nüüd mõni arvab, et sellises vanuses teevadki pahandusi, siis mul pole selle vastu midagi, kui ta lihtsalt mudas möllaks või porilombis sulistaks. Aga ta teeb tõesti nn suurte laste pahandusi. Mitte miski ei ole aidanud, et ta natukenegi võtaks minu soovitusi kuulda. Tõeline bujäänik. Iseenesest veevalaja.
Minu mõistus otsas. Samas aga õues nii ilusad ilmad, tahaks ju minna päikese kätte.
Toas aga ma ei saa kurta, siis ta ka ikka vahel jonnib, aga see loomulik. Õues igatahes jube!!!
Mida teha?
Meelike Saarna vastas nupsu.ee keskkonnas järgmiselt:
Oma mina esilekerkimine alates iseenda mõõdutust ületähtsustamisest kuni täieliku negativismini mahub igati kahe-kolmeaastase lapse arengu normi piiridesse. Just ses vanuses lapsed panevad tihti oma vanemate kannatuse proovile. Ei kuula, mis talle räägitakse, ei tee välja keeldudest, ei taha riidesse panna, vanni minna, hambaid pesta, mänguasju kokku panna... Lapseti on seesuguse käitumise esinemise sagedus ja intensiivsus küll erinev, ent murelik peaksite olema, kui 2-3-aastane laps nii ei käituks.
Eitus kuulub arengu juurde, selles vanuses väikese inimese ägedad ei-d annavad meile märku, et ta on jõudnud eluetappi, kus hakatakse tunnetama enda eraldiolekut ja väärtuslikkust. Isiksuse areng ei saa olla edukas, kui puudub võimalus öelda ei.
Seega võiks lapse eitusperioodi ja isepäisusesse suhtuda mõistvalt ja püüda teda tema arengus kaitsta ja toetada. Kaitsmine tähendab kontrolli turvalisuse üle, toetamine tähendab eelkõige mõistmist. Kui vanemad kurdavad, et laps jonnib, on bujäänik, pahandustetegija jms, siis sisult on need kõik lihtsalt sildid, hinnangulised väited, mis ei aita edasi. Ükski laps (nagu ka täiskasvanu) ei tee midagi ilma vajaduseta. Selleks, et aru saada, mis on ühe või teise käitumise või reaktsiooni taga, on vaja süveneda põhjustesse. Lisaks arenguetapi eripära mõistmisele on tark tegu püüda uurida, mis on sügavamal.
Ratsionaalsed selgitused, miks mõnda asja ei tohi teha, on tihti omal kohal, kuid laps ei pruugi teid kuulda võtta, sest tal on n-ö oma asi ajada. Miskipärast on tal hädasti vaja prügi näppida, omapäi kõndida, jõkke minna... Jah, miks küll? Ühtki tegevust ei maksa tõlgendada ühesuunaliselt, alati on abi mitmete tähenduste vaagimisest.
Kas laps saab piisavalt tähelepanu? Milline on last ümbritsevate inimeste meeleolu ja käitumine? Millised on peresuhted? Millised suhted valitsevad lapse isa ja ema vahel? Mil määral on rahuldatud last ümbritsevate täiskasvanute vajadused? Need on küsimused, mille vastused võivad aidata jõuda lapse käitumise kaugemate tagamaadeni.
Lapse tegeliku probleemi ülesleidmine võib olla aegavõttev, kuid lapse tõelise kuulamise ja mõistmise kaudu on võimalik jõuda teile mõistmatu käitumise tuumani. Nähes või tunnetades, et lapsel on probleem, pole abi lohutustest ega riidlemisest laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna tema oluline vajadus on katmata ja emotsioonid on n-ö laes. Jääb üle kuulata, aktsepteerida lapse tundeid ja olla kohal, kui laps teid vajab.
Lihtsamatest võtetest võiks proovida keskkonna kohandamist: võimaldada lapsel rahuldada oma uudishimu ja panna end proovile, kuid minimeerida kõikvõimalikud ohud. Lapsega ei juhtu midagi, kui ta porilompi uurib selle keskel istudes, jõkke mineku surmaohtu ta lihtsalt ei taju (pealegi kuulub arenguetapi juurde ka enda kõikvõimsaks pidamine).
Proovida võiks ka kokkulepete sõlmimist, mis tõstavad lapse väärtuslik olemise tunnet ja aitavad kaasa mina kasvule: mis sina arvad, kuidas me võiksime teha? Mul on ettepanek: lepime kokku, et teeme nii ja nii. Keelamisest efektiivsemaks võib osutuda lause, mis seletab juhtuda võivat: kui sa teed nii, siis juhtub see ning sellest omakorda tuleneb see.
Vahel võib aidata ka paradoksaalne käitumine sa ei tohi mitte mingil juhul hambaid pesta! Kuna lapsed on väga mängulised ja loomingulised, võib proovida problemaatilist olukorda mingi mängu kaudu lahendada. Olukorras, mil tunnetate, et probleem on hoopis teil, mitte lapsel, peaksite oma seisukoha ka välja ütlema: endakohaselt ja selgelt. Rahulikkus, kannatlikkus ja kindlameelsus, mis on tembitud paraja jao paindlikkusega need võiksid varuks olla, kui olete taas olukorras, kus lapse pahandused teid nõutuks teevad.
Arusaam, et tutistamine, võimu kasutamine üldse, vägivaldne piiridepanek on tõhus ja suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda lapse vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Nii et kui soovite piire panna ja iga vanem peabki seda tegema on piiripaneku põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
Kindlasti peaksite mõtlema ka sellele, kuidas on rahuldatud teie enda vajadused. Kas saate ka lapsest puhata, kas käite vahelgi lapse isaga kahekesi väljas, kas teie uneaeg on olnud piisav, kas teil on kodutöid kellegagi jagada? Kui teie enda olulised vajadused on rahuldatud, olete palju rahulikum, mõistvam ja paindlikum ema ning jaksate paremini lapse sabas joosta. See viimane kuulub muuseas samuti möödapääsmatult praeguse lapse kasvatamise arenguetapi juurde.