Meil on selline mure, et laps hoiab kakat kinni ja ei julge potile minna. Hoiab kinni nii kaua, kuni enam ei jõua ja kaka ise hakkab juba välja pressima. See on nüüd mingi viimase kuu aja probleem. Juba täitsa mõistus on otsas, mida teha.
Olen püüdnud ta tundeid tagasi peegeldada stiilis "Sul on väga suur kaka häda, aga sa ei julge kakada", "Sa kardad, et sul on valus kakada" jne. Igale väitele vastab jah. Olen üritanud ärgitada ta probleemi lahendama, siis ei oska ta midagi kosta (väike ka veel). Olen üritanud teda veenda, et kaka ei saa pepusse jääda ja tahab igal juhul välja tulla, et tal on lihtsam ja kergem, kui ta ära kakab ja muud sarnast juttu. Ükski veenmine ja seletamine ei aita.
Täna siis rääkisime sellest, et ei olnud ju valus eelmisel korral ja varem ka (vahepeal kunagi varem on tal olnud, kuid mitte nüüd sellel ajal, kui see kinnihoidmine esineb). Et sa ei tea ise ka, miks sa kinni hoiad. Vastus jah. No igal juhul ei jõudnud ma selleni, miks ta siis hoiab ja millest see hirm tal tuleb.
Iga kord kinnitan endale, et ma ei lähe närvi, kuid lõpuks ikka lähen, kui ta käib viimased paar tundi iga minut mu juures suure nutuga, et tal on suur kaka häda, aga ta ei lase sel tulla (selleks ajaks on ta kinni hoidnud ma arvan 5-7 päeva). Lihtsalt väsitab see ära ja siis ikka teen karmimat häält, et mine siis potile. Nüüd lõpuks ütlesingi, et vali, kas lähed potile või voodisse ja jääd magama (uneaeg juba käes ja pisemat poissi ka segab, kui ta kogu aeg nutuga voodist välja jookseb). No siis valiski voodi ja jäi magama. Kaka jäi aga ikka kakamata. Eks ta homme või öösel lõpuks välja tuleb, kuna tulema ju peab. Aga see tuleb suure nutu ja hädaga.
Ja mul on mõistus otsas, mida edasi teha, kuidas last aidata.
Ise mõtlen siin, et millest üldse selline probleem on tekkinud? See on ju näha, et psühholoogiline probleem. Kas olen ise midagi valesti teinud? On see mingi tagajärg? Või on see ikkagi puhtalt see, et ta kardab, et kakamine on valus. Ta vahepeal ikka räägib, et kardab, et kaka punnitab nii kõvasti ja ta ei taha, et kaka välja tuleb, tahab, et arst teeks kõhu lahti ja võtaks sealt välja. Ma millalgi rumala peaga ütlesin, et kui sa kakat välja ei lase, siis peame arstile minema ja ta lõikab kõhu lahti ja nüüd ta seletabki, et tahab seda. Omad vitsad peksavad, ütlen selle kohta.
Kas peaksime psühholoogile pöörduma või lootma ja ootama, et see on mööduv nähtus? Äkki oskavad Gordoni nõustajad öelda, kuidas aktiivset kuulamist edasi rakendada või mida üldse teha.
Loen seda teemat nagu iseenda kogemust. Olukord näitab aga paranemise märke ja kuigi mõnel päeval hirm tagasi tuleb, on järgmisel korral see üle läinud.
Tõepoolest aitab toitumise ülevaatamine, kui tegu on sagedase kõhukinnisusega. Selle koha pealt oskab kõige paremini aidata perearst.
Lapse hirm võib aga alguse saada ühest korrast, kui kõht kinni olnud ja lapsel seega valus kakada. Sellest piisab.
Olete väga osavalt lapse tundeid peegeldanud - mis sellest, et laps vastab ainult "JAH", sellega ta kinnitab, et olete temast aru saanud ning tegelikult mõjub see lohutavalt. Ka lahenduste leidmisele suunamine on hea nipp, kuid saan aru, et laps ei oska midagi öelda ega välja pakkuda. Püüdke ise rohkem kaasa aidata. Pange fantaasia tööle ja leiutage kasvõi täiesti absurdseid lahendusi. See võib nalja teha ja panna ka lapse mõtlema - nii võib juhtuda, et mõte läheb kakamisest eemale ja märkamatult ongi häda tehtud.
Lahtistite kasutamise osas soovitan nõu pidada arstiga. Üks oht on see, et kui laps mõistab, et nii on kergem, siis võib ta lihtsalt keeldudagi ilma rohuta kakamast.
Lisaks kopeerin siia ühe vastuse, mida olen sarnase mure puhul foorumisse kirjutanud:
Vanema jaoks on väga raske vaadata kõrvalt, kuidas laps vaevleb. Tahaks ju aidata, kuid mismoodi on see võimalik? Käsuga kakama ei pane - võib lapses tekitada veel suurema vastumeelsuse.
Hoides kakat kinni võibki tekkida kõhuvalu, kõhukinnisusest tekkinud probleemid päraku ümbruses jms. Vanema jaoks on keeruline olukord, sest lapse aitamine klistiiriga võib tähendada lapse järjekordset traumeerimist.
Meie probleem sai alguse ühest korrast, kui kõht kinni oli. Mind häirib, et ma ei mäleta seda korda täpselt ning oma käitumist järgmistel kordadel pärast seda. Ei saanud algul täpselt aru, milles probleem või miks laps teistmoodi käitub. Samuti olime sunnitud muutma nippe, mis lapse kakamisega nõustuma paneks. Toon siin ära osa.
Esimeseks võtteks oli lapse hirmu peegeldamine. Paanikas lapse rahustas sageli maha minu tõdemus: "Sa kardad, et kaka teeb jälle haiget." Sellest piisas, et last rahustada ja saime edasi vestelda. Vahel aitas, kui kinnitasin, et kui kaka on juba potis, siis ta enam haiget ei tee. Et peakski kiirelt ära tegema.
Siis tegi lapsele nalja, kui lähenesime mänguliselt. Kord käskis ta ise, et emme - ütle kakale, et ei tohi lapsele haiget teha. Läksin mänguga kaasa ja see sobis lapsele.
Vahel aitas ka see, kui ütlesin, et mina juba kuulen, et kaka tuleb. Ning - see võib kõlada pisut kummaliselt neile, kes probleemiga ise kokku puutunud pole - üks paremini töötavaid asju oli jutt sellest, et kaka tahab mööda torusid sõprade juurde jõuda (no see kujunes põhjalikuks kanalisatsioonisüsteemi loenguks ja laps oli väga huvitatud). Lugu ennast meenutab ta vahel siiani, kui kerge hirm hakkab peale tulema.
Ühe variandina sai kasutatud lapse unesegasust. Aja jooksul jälgides saime aru, kui tal häda keset ööd peale tuli. Nii saigi ta vahel öösel potile pandud ja häda sai kiiremini tehtud.
Kui kaka sai tehtud, teatas laps ise enamasti, et ei olnudki valus. Muidugi tuletasime seda meelde järgmisel korral last julgustades.
Praegu teame, et peamine nipp on laps häda tekkides viivitamatult potile saada ja julgustada kohe see ka ära teha. Niipea, kui lasta tal viivitada, võib probleem uuesti välja lüüa.
Olen õppinud, et peamine on jääda ise rahulikuks, lapsega rääkida ja teha potilistumine võimalikult pingevabaks. Kui vanemad on murelikud, võib see kanduda ka lapsele.
Kui mure püsib, tasub uurida oma piirkonna lastepsühholooge. Võib tunduda, et lapsega pole tal eriti midagi rääkida, kuid kindlasti saab vahetu nõustamine aidata Teid kui vanemat.
