Poiss 1,2 aastane.
Mängib rahulikult mõne mänguasjaga ja äkki hakkab röökima kõva häälega, viskab asja või taob vastu maad.
Üldse on viimasel ajal väga jonnakas. Kas see võib olla vanusest?
Mängin temaga päevad läbi. Kui kriiskama kukub, siis seletan rahulikult ja küsin milles probleem ja et kas tahad seda või toda, kallistan vms.
Samas alafoorumis kärsitu 1a1k tüdruku teema all kirjutas Marge Vainre sarnase käitumise kohta. Ehk leiab sealtki huvitavat.
Lapse arengus on mitmeid perioode, kus vanemal on raske mõista, miks ta käitub just nii nagu ta seda teeb. Üldiselt annab lapse nutt ikka märku, et talle ei sobi midagi, ta ei ole rahul, tema vajadused ei ole täidetud. Kui suurema lapsega saab rääkida ja nii jõuda probleemi põhjuseni, siis väiksema lapse puhul on aktiivseks kuulamine paras katsetamine. Vahetame mähkmed, anname süüa, vahetame riietust, võtame lapse sülle vms. Seda kõike saadab muidugi vestlemine lapsega ja püüd mõista, mis ebamugavust põhjustab. Lapse rahunemine on märk, et ema saigi temast aru.
Kui lapse käitumine muutub hooti, tasub jälgida - millised on põhjused. Lihtsaim näide: tunneme ära, milliseks muutub lapse käitumine, kui ta on väsinud. Samamoodi võime lapse tegevust, enesetunnet ja käitumist jälgides jõuda seosteni, mis aitavad last paremini mõista keerulistes olukordades. Põhjust teades on lihtsam tegeleda just sellega, mitte lapse reaktsiooniga.
Antud situatsioonis näiteks - kas võib olla, et laps mängib mänguasjaga ja kui ta selle lapsele omaselt suhu topib, teeb see haiget. Tõepoolest - äkki helladele igemetele, kust on peagi hambaid oodata.
