Mul on kaks väikest last : 5 aastane poeg ja kohe kolmeseks saav tütar. Probleem on selles, et nad ei kuula absoluutselt sõna ja on igas mõttes allumatud.
Probleemid on olnud juba sellest ajast peale, kui nad ise tegutsema hakkasid. Olen püüdnud olla rahulik, tolerantne ja selgitanud kümneid ja sadu kordi, aga sellest ei ole kasu. Häbi tunnistada, aga peale kümnendat korda rahulikku selgitamist ei suuda enam ja olen mitmel korral häält nende peale tõstnud. Minu palved ja soovid on neile täiesti eakohased - nt. õuest tulles riidest lahti võtmine ja riiete kappi panemine, peale mängu mänguasjade kokku korjamine jne. Probleem on minu jaoks nii tõsine, et ma väldin nendega avalikku kohta minemist - nad ei kuula ja nt. arsti juureski näpivad arsti asju, üritavad ronida voodile, lauale, ei lase mul arstiga rääkida. Eriti piinlik on kui meile tulevad sugulased külla - lapsed on nagu näljased - tort rebitakse pakendist välja, käsi sisse ja sööma. Külalisi ei jäeta sekundikski rahule, mina pean nendega pidevalt koos mängima ja ei saa seltskonnas viibida. Magamisest ma üldse ei räägigi - õhtuti on väga suur probleem neid magama saada , hakkan 9 paiku sättima, loen muinasjutte ja siis kestab "trall" umbes 11-ni. Nad ei püsi voodis ja tulevad küll sööma-jooma-pissile ja niisama voodist välja. Sama mure on tüdruku päevase magamisega (poiss on lasteaias) - iga lõuna panen ma teda ca 1,5-2 tundi magama, leban ise tema kõrval....
Samuti on iga kord, kui hakkame magama minema neil "kõht tühi" - tahetakse süüa (tegelikult hakkab jonn, et tahan kommi, mida nad saavad ka aga minimaalselt), samuti läheb "kõht tühjaks" alati, kui olen nendega riielnud. Mis selle taga on? (Mõlemad söövad väga ilusasti ja korralikku toitu pole kunagi keelanud).
Lasteaias käitub poiss väga ilusasti - kuulab sõna ja on teistele eeskujuks. Nii kui kodu uksest sisse saama, viskab pikali, ja hakkab jonnima - ei saa riideid seljast ära, kõht on tühi, tule aita....
Väga sagedased on ka laste omavahelised tülid - küll lööb üks või teine, samuti lüüakse mind. Pidevalt on nääklemisi raamatute, mänguasjade jm. pärast. Neid probleeme võiks jätkata ja jätkata ...
Kas see on normaalne? Olen lihtsalt mures, et kas peaks psüholoogi või neuroloogiga konsulteerima. Kas nad võivad olla hüperaktiivsed? Kas see on ealine käitumine?
Olen püüdnud asju enda jaoks selgeks mõelda, oma ja mehe käitumist jälginud, püüdnud maksimaalselt rahulikuks jääda....Lugesin ka läbi "Tark lapsevanem", kuid ka sealseid soovitusi järgides ei oska edasi minna.
Kuidas edasi minna?
Lapsed õpivad varakult ära selle, kuidas vanemaid endaga tegelema panna, oma tahtmisi saada, saavad selgeks, mis millele järgneb, otsivad piire, mida võib, mida mitte. Kui kõht läheb tühjaks just peale riidlemist ja nii juhtub korduvalt, siis ei pruugi neil just nälg olla. Seda enam, kui päeva jooksul on nad piisavalt söönud. Pigem näib see olema vajadus endale meelehead hankida, sh ka soov lapsevanem enda heaks midagi tegema panna. Ei saa ka välistada, et lapsele tundubki kõht tühi. Söömine võib olla midagi, mis pakub neile omamoodi kindlustunnet pingelise olukorra tasakaalustamiseks. See jääb siiski oletuseks, kuigi näib väga tõenäoline.
Näib, et teete kõik selle tralli ise kaasa ja nad teavad seda. Proovida võiks oma osa selles nüüd muuta. Nende käitumist saate ikka muuta seeläbi, et teete ise midagi teisiti. Tehes ära vajalikud toimingud ja magamamineku rituaalid (pesemine, õhtujutt, head ööd soovimised) ja kõik. Eelnevalt on vajalik ka seletada, rahulikult, sõbralikult, et mõned asjad hakkavad nüüd teisiti olema - söömine on omal ajal ja pärast enam mitte (lasteaias on ju ka oma kord) jne.
Samuti külaliste saabudes või arsti juurde minnes. Selgitage juba enne, mida võib, mida mitte, tehke kokkulepped, veenduge, et lapsed aru said (ennetav mina-sõnum). Tunnustage igat edusammu.
Hea on teada, et lasteaias käitub poiss eeskujulikult. Mis sellele kaasa aitab, mis on seal sellist, mis aitab poisil jonnimata olla ja ise hakkama saada? Mõtteainet võite saada ka näiteks kasvatajatega infot jagades ja selle üle arutledes.
Pole ka erand, et laps suudab lasteaias sealseid reegleid järgida ja teistega koos päev läbi kenasti käituda, kuid siis koju jõudes enam ei jaksa, pinge on maas ja oma ema võibki just see olla, kellega on end turvaline välja elada. Võimalik on ka, et seal on kõik kindlalt paigas, nii päevakava kui ka nõuded, kasvatajatega ei kaubelda ja lapsed on uhked, et oskavad ise järjest rohkem asju ning on huvitatud iseseisvad olema.
Samas igal lapsel on ikkagi ka oma eripära ja vajadused. Teie mure on ju ikkagi see, et kuidas oma lapsi korrale kutsuda ja viisil, et saaksid rahul olla. Teie kirjeldus poja koju jõudes viitab sellele, et terve päev lasteaias olla on talle ilmselt siiski piisavalt pingeline, seda enam, et ema on õega kodus. Me ei tea ka, mis on tema kujutluses tekkinud sellest, millest eemal olles ilma jääb ja õde saab. Ka laste tülid võivad olla lihtsalt oma meelepaha väljavalamine. Muidugi oskab poiss ka ise koju tulles end riidest lahti võtta, aga ta ootab, et teie tuleksite appi, oleksite temaga, s.t. tema päralt ka! Mõelge võimalusi, kuidas saaksite pärast pikka päeva pakkuda pojale just temaga olemist (kui jonnib, siis on tal probleem ja abi on tema aktiivsest kuulamisest), ilma, et ta peaks saama tähelepanu jonnides ja süüa küsides. Õde, kes on noorem, võib paljuski teda ka jäljendada.
Kui jääb kahtlus, et lapsed on hüperaktiivsed, siis selgust on oluline saada kooli minnes ja selleks tuleb pöörduda lastepsühhiaatri poole. Arvestada saab selle võimalusega ka praegu. Ka internetis on vastavaid soovitusi ja ilmunud on ka kirjandust, millest saab abi.
Peamine on neile kindel päevakava, selged reeglid, piirata ärritajaid, anda võimalust aktiivseks tegevuseks, üks asi korraga. Suheldes on oluline rääkida lühidalt, konkreetselt (parim on ikka mina-sõnumina), pikka juttu nad ei suuda jälgida. Vahel näib, et nad ei kuule, eriti kui neid eemalt korrale kutsuda. Proovige saada lapsega kontakt, silmast-silma rääkida, olla rahulik ja järjekindel. Samuti on neile väga oluline käitumise muutmiseks pidev tagasiside (positiivne mina-sõnum), st kõik, mida teevad hästi ja paremini kui enne, peaks saama märgatud ja tunnustatud.
Kannatlikku meelt ja rõõmu.
