Viimasel nädalal on pannud mind muretsema tõsiasi, et minu 5-aastane poeg tõuseb öösiti 1-2 korda üles, hakkab mööda korterit ringi käima, vahest haarates tee pealt suvalisi asju (riided, mänguasjad) kaasa.
Laps magab oma toas. Magama jääme peale unejuttu igal õhtul 22.30 paiku ning "kõndima" hakkab ta tavaliselt 3 paiku öösel. Midagi ta sealjuures ei räägi, lihtsalt jalutab vahest ühte tuppa, vahest teise ning siis lihtsalt seisab seal liikumatult..
Algul olin üsna ehmunud, kuid üldiselt olen reageerinud nii, et lähen talle järgi, võtan tal rahulikult õlgade ümbert kinni ning ütlen, et lähme nüüd voodisse magama, emme paneb sulle teki ilusti peale ja teeb pai. See on alati mõjunud ja magama jääb laps koheselt.
Kuid muret valmistab pigem see, et selline käitumine on kestnud juba nädal aega ning eile öösel ärkas ta analoogselt 3 korda (kl 1, kl 3 ja kl 6 hommikul). Samas on ta adekvaatne ehk siis reageerib minu sõnade peale.
Vajaksin asjakohast nõu, kuidas selle probleemiga edasi tegeleda?
saanu aru, et teie mure oma lapse käitumise pärast on suur ja esmakordne uneskõndimise ehk somnambulismiga kokku puutumine võib tõesti ehmatav olla. Unes kõndimine on üks paljudest erinevatest unehäiretest. Häire võib ilmneda väga erinevates vanustes, kuid kõige sagedamini on selle algust täheldatud 4-8 aastastel lastelt. Samuti on leitud, et unes kõndimist on lastel sagedamini kui täiskasvanutel. Näiteks leiti ühes Soomes tehtud uuringus, et 6,9% tüdrukutest ja 5,7% poistest esineb unes kõndimist (naistel 3,1% ja meestel 3,9%). USA-s tehtud uuringutes on leitud, et unes kõndimist võib esineda isegi 18% inimestest.
Uuringud on ka näidanud, et antud häire läheb sageli põlvest põlve edasi. Kuidas teie peres on? Kui enda kohta ei tea, siis tasub enda ja mehe vanematelt uurida, et äkki ka teiega juhtus nii nagu praegu pojaga. Sageli on inimestel teadmine, et somnambulism on ainult siis kui inimene kõnnib ringi. Kuid häirega on tegemist ka siis kui laps tõuseb voodis püsti, vaatab ringi, võib-olla ka ütleb midagi ja siis viskab pikali ning magab edasi. Kui laps magab omaette, siis võib olla, et vanemad sageli ei teagi, et lapsel esineb selliseid unehäireid.
Somnambulismi täpset põhjust lastel ei teata. On uuringuid, mis osutavad sellele, et sagedasemad põhjused võivad olla kurnatus, unepuudus ja/või muud unehäired, ärevus või ka see, et päeval on olnud palju positiivseid elamusi ja sellega kaasnev elevus võib viia öiste kõndimisteni.
Mida siis sellises olukorras teha? Üldiselt on arstid seisukohal, et enamikel juhtudel ei ole meditsiinilist sekkumist vaja. Paljud lapsed kasvavad sellest välja ja abi võib olla väga lihtsatest võtetest. Näiteks tasuks teil mõelda, mis toimus teie elus enne seda kui poeg hakkas unes kõndima. Kas on midagi, mille pärast ta võiks olla ärevuses, elevil? Või saab ta praegusel perioodil liiga vähe magada ning on tegelikult õhtuks üleväsinud? Kirjutate, et lähete magama u 22.30. Vahest on poja elus praegu nii palju sündmusi või on temani jõudnud kevadine väsimus ja oleks ehk vaja varem magama minna või teha pikem lõunauinak? Enamasti on täheldatud, et piisab unerezhiimi korrigeerimisest, emotsionaalse toetuse pakkumisest ning ohutuse tagamisest. Näiteks kui laps läheb kõndima, siis talle järgneda, et ta endale haiget ei teeks või et laps magaks esimesel korrusel, et trepil kukkumist vältida. Mis puudutab lapse äratamist, siis selles osas ollakse vastandlikel seisukohtadel. Ühed spetsialistid ütlevad, et seda ei tuleks teha, sest laps võib ehmatada ning hoopis nutma hakata jmt. Teised ütlevad, et see ei ole kuidagi ohtlik, sest sisuliselt on inimene niigi juba ärkvel. Sageli arvatakse, et uneskõndija magab, kuid tegelikult on ta ärkvel, lihtsalt ei ole teadlik sellest, mida teeb ning ei mäleta pärast oma tegevusi. Kokkuvõtvalt võib minu arvates öelda, et enamus arstidest on seisukohal, et kui otsene vajadus puudub, siis ei ole vaja last üles äratada, vaid lihtsalt rahulikult voodisse tagasi suunata.
Meditsiinilisele konsultatsioonile pöördumist soovitatakse juhul, kui sagedased (3 ja rohkem korda öö jooksul) unes ringi kõndimised kestavad rohkem kui paar kuud. Sest võib olla, et tegemist on mõne neuroloogilise häire sümptomiga. Samuti võite perearsti või lasteneuroloogi pöörduda varem, nt kui endal mure suur ja soovite kinnitust, et pojal ei ole mõnda muud haigust.
Mõtlesin hilistele sündmustele ning usun, et siin taga võiks olla hiljutine läbipõetud angiin, mis kestis 3 nädalat, sellest nädal aega oli laps kõrges palavikus ning paar päeva olime lastehaiglas. Või siis teisalt on ta kurtnud õhtuti, et kardab magama jääda, näha "pahasid" unenägusid. Võib-olla mõjutavad mõlemad seigad hetkel last?
Igatahes üleeile proovisin intuitsiooni ajel lihtsalt kauem lapse kõrval enne magamajäämist olla. Pahade unenägude kartuse jutu peale leiutasin heade unelammaste loo, kes valvavad lapse und siis, kui ta magab, ega lase pahadel unenägudel tulla. Samuti paitasin last kuni magamajäämiseni. Midagi sellel õhtul mõjus, sest laps ei kõndinud öösel kordagi ringi.
Eile õhtul kordasime sama rituaali: raamatu lugemine-vestlus-paitamine, kuid hommikul ärkas laps korraks viie paiku - tuli minu tuppa ja seisis voodi ette. Samas kui ma ütlesin, et lähme nüüd voodisse tagasi, pööras ta otsa ringi ning läks ise oma voodisse magama.. Arvan, et tänaöine tagasilöök võis siiski tuleneda ehk erutusest eelseisva pühadeaegse Saaremaale sõidu ees.
Kas minu proovitud taktika oli õige ja peaksin samas suunas jätkama või on veel nö koduseid nippe rahulikuks uneks?
Kolm nädalat kestnud haigus, mille ajal oli ka suur palavik, on väsitav nii lapse kehale kui ka psüühikale. Kui haiguse sümptomid on kadunud, võib täielik taastumine, ehk enne haigust olnud energiavarude taastamine, võtta aega isegi paar nädalat. Sama lugu on ka täiskasvanud inimestega. Lisaks olite ka haiglas. Lapse psüühika jaoks on see väsitav, mis sest et praegused tingimused ei anna võrrelda sellega, mis oli isegi 10 a tagasi. Haigestumisega seonduvale lisandub ärevus, mis seostub nende halbade unenägudega. Seega, kaldun arvama, et teie lapse puhul võib küll olla tegemist sellega, et unes kõndimised tulevad sellest, et ta on veel kurnatud ja alles taastub.
Need tegevused, mida kirjeldasite, on minu arvates igati asjakohased ning lapsele turvatunnet pakkuvad. Mis puudutab hirmu halbade unenägude ees, siis selle kohta on ka meie foorumis küsitud mitmel korral ja usun, et vajaduse/huvi korral leiate need küsimused laste teemade alt üles ning saate veel lisaideid. Vatuste üldine sisu on, et kasulik on peegeldada lapse hirmu ja aidata tal ennast turvaliselt tunda: nt 5-aastasega saab juba ka arutada, et mis unenäod on ja kust need tulevad jmt. Rääkimise käigus tasub lapse juttu peeegeldada, nii võib saada teada täpsemalt, mis on see mida laps unenägude puhul kardab (nt tean ühte last, kes uskus, et pahad unenäod tulevad siis kui ta on olnud paha laps, sest siis tuleb tige Une-Mati tema juurde). Saab ka koos välja mõelda eri variante, mis aitavad magama jääda nii, et pahasid unenägusid ei tule (nt mõni kaisuloom) ja siin on hea, kui genereerite mitmeid variante ja valite välja sellise, mis sobib kogu perele (nt võib laps tahta, et magate kogu aja tema juures, kuid teile mehega see ilmselt ei sobi).
Kirjutate ka, et esimene öös sujus paremini kui teine. See on täiesti normaalne nähtus. Ärevus, pinge jmt koguneb ikka aja jooksul ning siis võtab ka sellest lahti saamine aega. Olen teiega samal arvamusel, et ees ootav sõit võis samuti elevust tekitada ja niimoodi ärkamist põhjustada. Minu enda puhul on näiteks nii, et kui kusagile matkale või reisile minemine on, siis on kindel, et eelneval ööl magan vahest ainult 4 tundi, sest ei jõua ära oodata, millal saab juba teele minna. Võib ka juhtuda, et terve nädal sujub rahulikult ja siis jälle paaril ööl leiate poja oma toast. Usun, et teie leitud meetodid on kindlasti abiks ja oluline on ka, et olete ise kogu asja juures rahulik. Kui midagi ehk veel proovida, siis võite mõelda mõne õhtuse rahustava taimetee peale või sooja piima peale. Mõlemaid tasub siis meega juua.
Võib ka juhtuda, et terve nädal sujub rahulikult ja siis jälle paaril ööl leiate poja oma toast. Usun, et teie leitud meetodid on kindlasti abiks ja oluline on ka, et olete ise kogu asja juures rahulik. Kui midagi ehk veel proovida, siis võite mõelda mõne õhtuse rahustava taimetee peale või sooja piima peale. Mõlemaid tasub siis meega juua.