Tere,
olen ise selline pehme loomuga, kohati ka lausa flegmaatiline. Lapsuke kes nädala pärast saab aastaseks, on mul täielik vastand. Sõjakas, kui midagi tahab, peab saama (mis iseensest ju tulevikuks hea omadus, oskab ja teab ehk kuidas enda eest seista ja mida nõuda . Igatahes olen väga tolerantne enda meelest, iseloomusid peabki igasuguseid olema, ja ma ei ole kurb sellepärast et laps täielik vastand minu loomusele on.
Küsimus on hoopis kasvatustaktikates. Olen vist ta "ära hellitanud" sest viimastel päevadel ta muud ei teegi kui joriseb (et tuleksin temaga tegelema-mängima, üksi üldse enam ei mängi) ja selline olukord süveneb meil juba mitu kuud. Kuna olen teadlik tema mitte-üksi-mängimise-soovist, siis üritan teda kõrvalt ikka üksi mängima suunata, et mitte teda täiesti üksimängimisest loobuma saada. See tähendab et ma tegelen temaga, aga teistmoodi.
Ta läheb särama kui temaga mängitakse, ole ainult hobune või tee mingit lollust, kohe on lapse tuju paranenud. Mõnikord vaatan et joriseb joriseb ja kui juhatad nagu mingi mängu talle sisse (paned jänkud ritta nt ja joogitassid juurde, ja seletad et annaks juua, jänkudel on joogijanu)on see ainult niikaua huvitav kui mina seda kõike teen. Siis natukese aja pärast muutub jorin ka päris haledaks nutuks, niiet mina enam ei tea mida teha. Nutta lasta põhimõtteiselt ei taha, ta muidugi tahab kohe sülle . Ja ainult 1 sülehäda ongi koguaeg.
Mõnikord istun lihtsalt tema juurde maha, vaatan mis ta minuga peale hakkab, et mis hädakene tal ometi on. Ka siis on ta natukene rahutu ja ei tea mida minuga peale hakata, joriseb edasi, siis avastab et olen siinsamas ja et saab ju sülle ronida Süles siis rahuneb ja on nagu päris rõõmus minu laps, kes tuli "kapist välja "
Ma ei saa ju nii elada, ühes käes laps ja teises kuum potitäis putru .....enamvähem nii.... Ärge mulle ka kõhukotti soovitage, meil on Ergobaby kott , seal ta ka ei seljal ega kõhul kaua vastu pea.
Küsiksin hoopis nii, et emad kes ise pehme loomuga, kuidas end kehtestate?
Ja spetsialistilt, kas oskate nõu anda kuidas end kehtestada ?
Mitte nagu sõjaväes aga mõõdukalt.
Ise kõhklen väga palju kus võiksin olla resoluutne ja nõuda et ta ka minu vajadusi austaks (et kui ma tahan süüa rahulikult (olles just tema kõhu täis söötnud) , siis EMME SÖÖB, mitte ei rutta jälle teda sülle võtma - aga enamasti ripub ta minu söömise ajal mu küljes ja on päris haledakene, nõuab sülle).
Täna õhtul magama pannes läks mul hing lausa täis. Meil on voodi hästi madal, ta magab meiega ühes voodis ja täna ta päevaund ei suvatsenud teha, lootsin et vähemalt õhtulgi uinub ruttu. Aga kus sa sellega, pimedas toas alles läks 1 trall lahti, voodisse, voodist maha, ja kui mina teesklesin magajat, hakkas mind kiskuma , oeh...mul lihtsalt viskas üle...ja ma ütlesin väga kurja häälega mitu korda - nüüd magama ja kõik! .....ja kui ta mind oma käekestega patsutas (mis ei olnud sugugi väga hell) haarasin kõvasti käest ja ei lasknud lahti, aga see meeldis talle ja ta tegi seda aina uuesti või hakkas undama, ega ma siis talle liiga ka tahtnud teha, lasin lahti, et ehk sai aru...
Vanemad küsivad alatasa: kui palju ja mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima, või vastupidi las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta, ta ju nii väikseke-õrnake. Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist äärt. Nagu te oma kirjas toredal humoorikal moel kirjeldate, olete te valinud pigem peaasi, et ei nuta variandi, kuid tunnetate, et teie oma vajadused jäävad seetõttu katmata. Ja see tekitab teis halbu tundeid nii enda kui ka lapse vastu. Ja see ei ole tõesti kuigi tore.
Nagu te ise kirjas mainite, on tõepoolest olemas ka nn kolmas tee, ennastkehtestav käitumine, mis väärtustab nii lapse kui ka täiskasvanu vajadusi. See tähendab, et on olemas võimalus kokku leppida, tekitada olukordi, kus kummagi poole vajadused on kaetud.
Kehtestav sõnum annab lapsele teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus meeldis või ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka lapsele (või ükskõik millisele inimesele, kelle suhtes te end kehtestate), tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum. Seesuguse väljaütlemise suur pluss on, et te räägite vaid endast ja seetõttu ei ärata see enamasti vastupanu ja sellega on ka raske vaielda.
Kehtestava sõnumi puhul on väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tegelikult tunnete. Kui teie sõnumiga edasiantavad vajadused ja tunded räägivad sama keelt kehakeele ja hääletooniga, on päris kindel, et teie jutt ka kohale jõuab ja vastukaja leiab. Ehedus ja selgus, oma mõtete ja tunnete aus näitamine ärgitavad enamasti ka last (või ükskõik millist teist suhtluspartnerit) samaga vastama.
Samal moel nagu ehtne olek ja ausus teie sõnumi mõju suurendavad, vähendab iga ebakõla selle mõjukust. Kui lapsele ei sobi teie ettepanek, kui ta pole nõus teid kuulama, ta reageerib üle, solvub, siis võiks mõelda sellele, mis võis viltu minna. Kas olin ehk hinnanguline? Kas kasutasin minakeele asemel sinakeelt, mis reeglina mõjub sildistaval-süüdistavalt? Kas olin aus? Kas olin selge ja konkreetne oma vajadusest rääkides? Kas olin piisavalt mõistev lapse vajaduste osas? Need küsimused viitavad kõige tavalisematele vigadele, mida teevad inimesed, kes alles alustavad iseenda eest seismist kehtestavate sõnumite abil.
Kui olete harjunud hea emme (ja üldse kena inimene) olema, võib kergesti tekkida tunne, et kui seisan enda eest, teen lapsele (teistele) liiga. Vanast käitumismustrist ongi raske välja murda, kuid see on võimalik. Pealegi on tulemusliku kehtestamise eest saadav preemia tore: paremad suhted lapsega, kõrgem enesehinnang, meelerahu, enam endale tähtsate vajaduste rahuldamist. Mitte lapse arvel, vaid kokkuleppes temaga.
Kuna minu laps ei räägi veel üldse (teeb ainult erinevaid hääli- auto hääl, mõmmi hääl jne, ta ei ütle isegi emme veel, ja tal pole selge - ei taha, jah tahan - väljendamine), siis kahtlen kas ta aru saaks mu jutust. Kuigi ei tasu alahinnata jah tema arusaamist, üllatun isegi mõnikord.
Ma ise ka üritan temaga rääkida, kokkulepetele jõuda, aga sageli on mul tunne, et ta ei tule veel räägituga kaasa.
Seepärast püüangi parem mitte pikka juttu teha, vaid öelda näiteks - emme sööb.
Küll aga panen kõrvataha Teie räägitu edaspidiseks
Kuid kuidas toimida hetkel ?
Ehh...
. Igatahes olen väga tolerantne enda meelest, iseloomusid peabki igasuguseid olema, ja ma ei ole kurb sellepärast et laps täielik vastand minu loomusele on.
Süles siis rahuneb ja on nagu päris rõõmus minu laps, kes tuli "kapist välja "