Tere! Minu tütar sai just 6 kuuseks, pealt vaadates veel täitsa tita , aga mulle tundub, et iseloomu on tal kõvasti rohkem!! Muidu igati tubli tüdruk, roomab, käputab, istub ja tegutseb, ei võõrasta eriti ega karda midagi, aga mure on mul see, et ta ei oska või ei taha eriti mänguasjadega mängida. Annan talle mingi uue asja, ta maksimum paar minutit mängib sellega ja siis kohe kisama. Annan uue asja ja sama lugu. Kisamine näeb ette nii, et ta on kõhu peal, jalad ja käed maast lahti ja siputab neid ja protestib. Kui talle siis nägusid teen, siis võib sekundi pealt jälle naervaks lapseks muutuda, aga samas kohe ka edasi karjuda. Ei ole probleemiks see, et kui toast lähen, et ta siis nutma hakkab, kui mind ei näe vms. Võin ka tema juures istuda ja koos mängida (elame kahekesi ja suht lähedased vist ), aga kui teda see mänguasi enam ei huvita, siis kohe kõhu peal kisab ja "kiigub" Kas see on sellises vanuses tavaline? Kardan, et kui laps suuremaks saab, siis ta on tüüpiline "oma tahtmise nõudja" ja mul tuleb lihtsalt alla anda
Nii mõnigi lapsevanem mõtleb, et no hakkaks laps ometi rääkima. Saaks kohe aru, mida ta tahab ja mis probleemiks on. Pisike ju nutab kogu aeg, mõistata siis, mis tal pahasti on. Allpool pisut väikelapse soovidest ja nende kuulamisest, kuid enne lõiguke mu isiklikust kogemusest.
Võimalik, et 6-kuune laps ei huvitugi eriti mänguasjadest. Ka üks meie pere lastest ei osanud leludega tükk aega midagi pihta hakata. Selle asemel sobisid mängimiseks ja uudistamiseks kõiksugu muud asjad - eelkõige need, mida emme ja issi kasutasid. Nii olid meil vahepeal lemmikuteks värvilised plastkausid ja värvilised pakendid (näiteks karbid mänguasjade või hommikusöögihelveste ümbert). Läbisime ka plastpudelite "perioodi" - neid oli vahva veeretada ja vastu põrandat koputada.
Me kardame sageli laste soovidele vastu tulla, kartes neid ära hellitada ja seda, et lapsed "astuvad pähe". Mõtleme hetkeks sellele, et meile meeldib, kui meie soovidele vastu tullakse. Kas me astume teistele seepärast pähe? Kui palume lapsel toa koristada, siis eelistame, et ta kuuletub meile kohe. Samas keeldume vahel pikemalt tahtmistesse süvenemata. Nii ei saagi aru, kas keelame keelamise pärast või meile tõepoolest ei sobi see, mida laps tahab.
Lihtsalt öeldes - "päheastumine" hakkab sellest hetkest, kui täidame ka neid laste soove, mis sunnivad meid oma vajadusi koomale tõmbama või me tunneme, et hea küll, annan järgi, kuigi ma seda õigeks ei pea. Sinnamaani on ju tore täita lapse soove ja õpetada teda ka vanemate soovide ning vajadustega arvestama. Igatahes tasub lapse soovid alati ära kuulata ja suurema lapse puhu arutleda selle üle, kas neid saab täita.
Täpsemalt soovitan lugeda vajaduste väljaselgitamisest ja nendega arvestamisest Th Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
Gordoni perekooli spetsialist Meelike Saarna on väga kenasti pannud sõnadesse beebi emotsioonid ja nende mõistmise:
Rääkida beebi tõesti ei mõista, oma vajaduste eest seista oskab ta aga vägagi hästi. Küsimus on vaid selles, kas teda ka kuulda võetakse. Sellega, kuidas laps käitub kas ta on rahulik ja rõõmus, viril ja nutune, magab sügavalt või katkendlikult annab ta teile märku oma enesetundest. Laps ei oska oma emotsioone varjata, kõik need, nii rahulolu kui ka rahulolematust näitavad tunded on märgid sellest, kas lapse vajadused on kaetud või katmata. Beebi n-ö aktiivne kuulamine toimubki selle kaudu, et proovime talle eri vastuste pakkumise teel (annan luti, pakun süüa, vahetan asendit või mähet, võtan sülle, kiigutan, räägin temaga, laulan talle) aru saada, mis on see, mida ta tõeliselt vajab.
Püüdke oma lapse soovide-vajaduste mõistmisel olla sama järjekindel nagu tema nende avaldamisega. Kui ta rahule ei jää, proovige midagi muud, sest oma nutuga ütleb ta teile: ei emme, see polnud see, mis ma tahtsin, proovi veel... Ja kui ta nutu jätab, naeratab, magama jääb siis on vastuse sisu ilmselt (rahulolust nohisevalt) selline: nii tore emme, lõpuks sai aru, mis mul vaja oli...
