Kuidas seletada lapsele, et kõvasti karjumine ei ole just kõige parem tegevus..? Nimelt, ma saan aru, et lapsed karjuvadki ja kiljuvad jne, et ennast avastada ning samuti ka vanemate reaktsiooni siis jäglida, kuid siiski ei soovi ma terve päev tema kiljumist ju kuulata - peavalu tuleb sellest. Pealegi on issil ka raske töötada, kui laps terve päev kodus kiljub (ok, ma võin ta ju välja viia, aga egas koguaeg ka õues saa olla jne). On näha, et enamasti kiljub ta siis, kui tal on tähelepanu vaja, või kui tal lihtsalt igav hakkab omaette mängimisest. Üritan talle rahlikult seletada, et ta ei karjuks nii kõvasti, et me kuuleme teda küll jne, karjuda ju lapse peale ei saa ega taha ka. Aga ta kiljub ikka edasi, sest arvab, et see on naljakas ja siis tuleb ju emme või issi tema juurde. Kas ma peaksin siis hoopis teda ignoreerima või üritama ikkagi seletada nii paarkümmend korda, mida ma praegugi teen? Arvan, et tema juures lihtsalt istumine, et ta enam ei kiljuks, pole ka lahendus. Või lihtsalt kannatan ära selle kiljumise perioodi?
Ma ei ole närviline inimene ja muidu ikka positivne, aga vahel ajab küll närvid krussi, kui terve maja kajab. Mida teha Teie arvates?
Vastamispausi tõttu jäi ka see teema vastamata ja hea on näha, et probleem ületatud.
Tagantjärgi võin pakkuda, et tõepoolest võis see olla lapse viis tähelepanu püüda ja teine võimalus, et ta lihtsalt avastas oma häält. Uus oskus on vaimustav ja seda lihtsalt peab uuesti ja uuesti proovima. Kuni ära tüütab või kuni uus oskus õpitud ja see omakorda näitamist vajab.
Ühe võimalusena võib veel jälgida kodu või elukeskkonna üldist mürataset. Avastasin ise, et mu vanem poeg hakkas väga kõva häälega rääkima pärast lasteaiaga alustamist. Päev mürarohkes keskkonnas tekitab tunde, et sellest lärmist peab üle olema ja nii paisub jutt kergelt kõvahäälseks. Ega vanemal muud jäägi üle, kui kogu aeg meenutada, et vaiksema häälega kuuldakse ka. Eks aja jooksul tule enesekontroll.
