Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 3,5aastase jonn

nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 17.02.2009 kell 15:12
Meil selline poiss, et kui ta midagi ei saa, mida ta tahab, siis muutub paugupealt agressiivseks. Näiteks eile õhtul vaatasin Pealtnägijat. Poiss tuli ja pani teise kanali. Ütlesin, et ma tahaks seda edasi vaadata, et see oli huvitav. Karjus täiest kõrist ja loopis pulti, kui selle ära panin, hakkas väiksemale haiget tegema ja igat moodi kätte maksma. See kättemaks on tal põhiline enese kehtestamise vahend juba aastasest saadik, kui tema tahtmisi ei täideta.
Mina panen ta, kui ta halba teeb ukse juurde jalanõude kapi peale istuma ja järele mõtlema - seal peab teda mõni aeg kinni hoidma, muidu ta jookseb ära. Issi aga pakub talle asendustegevust, näiteks eile pani talle arvutist multika. Esimesel juhul kestab poisi tigedus veel tunde, teisel juhul lõpeb see kohe ja rahu on jälle majas. Ainult et mulle tundub, et siis poiss mõtleb, et näe, midagi ikka antakse selle eest kui ma lärmi tõstan ja käitub järgmine kord jälle vastikult.

Viimasel ajal tulevad jonnihood täiesti absurdsete asjade peale. Muidu on ta taibukas aga viimasel ajal tahab täiesti võimatuid asju. Ühel päeval olime muuseumis ja ta tahtis ühte asja, mis oli meil kodus. Minu rahulikul häälel öeldud põhjendusi, miks seda praegu ei ole võimalik, ta üldse ei kuulanud, ainult röökis: tahan, tahan. Et asja talle kujukalt esitada, ütlesin, et ma tahan ka praegu jäätist näiteks aga siin ei müüda. Miski ei mõjunud, terveks päevaks oli trotsi täis.

Kui tal see tigedus peal on, siis midagi talle seletada ei anna. Alles hiljem rahulikus õhkkonnas analüüsime temaga juhtunu läbi ja siis ta saab aru küll ja ütleb et ei tee enam. Tegelikult juhtub selliseid asju aga vähemalt korra päevas.
Mis aitaks?
Kas see vastus oli abistav?
Mari-Liis Tikerperi
Perekeskus Sina ja Mina
Postitatud 17.02.2009 kell 15:31
Meelike Saarna vastas teemale nii:

Agressiivsus on alati märk, et mingi tähtis sisemine vajadus on katmata, et seespool toimub mingi oluline protsess, mida vanem peaks tingimata märkama, et aru saada, mis lapsega toimub.
Lapse nutmine, mida vanemad tihti „jonniks“ nimetavad, tema n-ö liiased vihatunded ja igasugune muu käitumine, mida ema-isa ülemäära jõuliseks peavad, on sisuliselt lapse appihüüd – mida suurem agressiivsus, seda hädalisem.
Neis olukordades on harva abi rangest piiripanekust, kuigi ka piiride panek kuulub kindlasti lapsevanema ülesannete hulka. Siinkohal on rohkem abi olukorra uurimisest, mõtlemisest ja proovimisest – et seda muuta.
Kirjutate, et olete lapsega rääkinud, kui laps on rahunenud, et ta mõistab – kuid üsna pea teeb taas midagi sellist, mis teie arvates pole kohane.
Tõepoolest – kui laps on endast väljas, kui emotsioonid on kõrgel, et ole rääkimisest kasu. Tark on võtta asi jutuks siis, kui olukord on rahunenud. Kuid see, et ta taas ja taas käitub „võimatult“ tähendab ilmselt seda, et põhjus, miks ta seda teeb, on endiselt peidus. Lapsega rääkimise ja olukorra analüüsimise kõrval peaks kindlasti püüdma ka last kuulata.
Kuulamise all mõtlen sajaprotsendilist kuulamist: ma võtan selle aja, istun koos lapsega segamatult, ei räägi oma ettepanekutest ega arvamustest, vaid püüan igati last toetada, et ta oma mõtted välja saaks öeldud. Lohutamine, õpetamine, nõuanded, riidlemine, vaidlemine – need kõik ei kuulu tõelise kuulamise juurde, sest tekitavad temas tunde, et teda ei mõisteta. Kui muudate sügava, kannatliku ja mõistva kuulamise oma suhte osaks, suureneb kindlasti ka usaldus teie vahel, sest laps tõlgendab seda nii: ma olen emmele tähtis, ta hoolib minust, minu mõtted ja tunded on talle olulised.
See, et ma olen tähtis, et mind armastatakse ja et minust hoolitakse sellisena nagu ma olen – see on lapsele hädavajalik teadmine, et ta keerukas olukorras rahuneks, veel enam aga on see pagas elus toimetulekuks. Õppigem oma lapsi „lugema“ – laps ei käitu kohatult, ta püüab meile märku anda, et tal on midagi olulist puudu. Mõistagi on tegu teadvustamata protsessiga, kuid selge on see, et ilma nimetatud pagasita jääb laps täiskasvanuna hätta – temast võib saada ebakindel ja hoolimatu inimene, aga seda ei soovi oma lapsele ju ükski vanem.
Seega on vanema esimene ülesanne püüda last mõista ja seejärel seista selle eest, et lapse elulised vajadused oleksid kaetud. Vahel me siiski kipume unustama, et soe tuba, maitsev söök ja hulk mänguasju ei ole lapse arenguks piisavad. Selle kõrval on oluline märgata, kas ka lapse emotsionaalsed vajadused on kaetud.
Tundeid on keerukas avada ka täiskasvanud inimesel, mis siis veel lapsel. Kuid vastupidiselt täiskasvanule, kes tunnetega midagi peale hakata oskamata need lihtsalt enda sisse peitu jätab, laps seda ei tee. Ent kuna lapsel puudub tundesõnavara (ja väiksematel sõnavara üldse) ja tal on ka raske eritleda tundeid enda sees, mis ju tihti ongi segased ja vastuolulised, siis annab ta oma ebamugavustunnetest märku nutu või käitumisega, mida lapsevanemad ebaadekvaatseks peavad.
On tähtis õppida oma lapse esilekerkinud tundeid lugema ja neist tulenevaid käitumisi tõlkima. Laps pole meelega halb, pahatahtlik, kiuslik, jonniv – ta seisab enda eest, vahel meeleheitlikultki, justnagu öeldes: kuidas sa siis aru ei saa, et mul on nii paha tunne? Kuidas sa aru ei saa, et ma pean selle paha tunde enda seest välja saama, esiteks seetõttu, et väljaelamata halvad tunded hakkavad mind seestpoolt lõhkuma, teiseks seetõttu, et muul moel ma lihtsalt ei oska neist märku anda.
Teadmata teie elu täpsemalt, lisan veel mõned küsimused, mida ehk võiks endale esitada: milline on kodu üldine õhkkond? Tunded on nakkavad ja peegelduvad – ehk märkate jõulist käitumist või rahulolematust mujalgi kui vaid lapses? Millised on teie suhted abikaasaga? Varjatud pinged abikaasade vahel avalduvad reeglina ka laste käitumises. Kuidas jaotate tähelepanu kahe lapse vahel? Kui suurem laps end kõrvalejäetuna tunneb, võib seegi anda erinevaid käitumismustreid.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!