Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Mida teha 1.10 aastase lapse jonnituuridega

nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 17.02.2009 kell 15:12
magab lõunat 3-4 tundi.tuleb üles siis jonnib vahelt pidamataöösel tuleb üles jonniga.siis läheb mingi tund aega selle peale.mitte millegi peale maha ei rahune.siis tahab kusgilt midagi saada siis ka jonnibausalt öeldes ma olen roppult väsinud ja ma ei jaksa enam. lisaks mul on veel kaks last kellega on vaja
Kas see vastus oli abistav?
Mari-Liis Tikerperi
Perekeskus Sina ja Mina
Postitatud 17.02.2009 kell 15:31
Meelike Saarna vastas teemale nii:

Te ei räägi küll teiste laste vanusest, kuid ilmne on see, et kolme lapsega on igal emal keerukas toime tulla. Seega peaksite laste eest hoolitsemise kõrval tingimata silmas pidama ka enda eest hoolitsemist. Kurnatud ema kõrval ei tunne lapsedki end turvaliselt, kokkuvõttes võib olukord keerduda nõiaringiks – teie väsinud olek suurendab närvilisust, kergestiärrituvust, rahulolematust lastega, selles olukorras tunnevad lapsed, et nende vajadused jäävad rahuldamata ning reageerivad omakorda üle... Nii see ratas käib.
Seega on esimene asi, mida peaksite iseenda ja oma laste heaoluks ette võtma, vaadata üle oma päevaplaan ja tegevused. Kas saate piisavalt puhata? Kui öine uni jääb laste ülesärkamise tõttu hüplikuks, peaksite kasutama võimalust magada päeval (kasvõi paar tundi väiksema lapse 3–4 tunnise lõunaune sees). Kas jõuate korralikult süüa? Laste kõrvalt millegi kiiruga ampsamine ei ole korralik söömine – võimalusel korraldage nii, et vähemalt korra päevas saaksite süüa rahulikult ja mõnuga.
On teil võimalus kasvõi kord nädalas paar tundigi vaid endale pühendada – lobiseda sõbrannaga, minna kinno, lugeda? Kuidas on lood lähisuhetega? Vanemad, sõbrad, laste isa – kõik nad või vähemalt keegi neist võiks teile toeks olla. Ehk pole nad aru saanudki, kui keeruline teie elu on, sest pealtnäha tundute nii hästi toime tulevat? Rääkige neile, kuidas end tegelikult tunnete ja mida vajate.
Tihti ütlevad emad, et „mis nüüd mina, lapsed on tähtsad...“ Lapsed ongi tähtsad, me vastutame nende eest. Ja kõik see, millest rääkisin, ei ole isekas seismine „mina“ eest, vaid eelkõige seismine oma laste heaolu eest. Kui emme on rõõmus ja rahul, on rõõmsad ja rahulikud ka tema lapsed.
Iga laps vajab üleskasvamiseks palju hoolt ja armastust, ja kui ta seda ei saa, siis muutubki ta selliseks, nagu te kirjeldate – „vahetpidamata jonnivaks“. Minu seisukoht on, et laps ei jonni – ta seisab targalt oma elulise vajaduse eest olla kaitstud ja armastatud, sest ainult väikelapseeas kaasasaadud turvalisustunne – ma olen armastatud, ma olen tähtis, ma väärin hoolt – annab talle turvalisustunde kogu eluks. Hiljem ei ole tal seda enam kusagilt võtta, ta peab hakkama saama selle varuga, mille ema-isa talle kaasa oskasid anda.
Seega, kui tabate end mõttelt, et näe, jälle ta „jonnib“, jälle on „paha laps“, jälle ta ei rahune, siis mõelge järgmisena pingsalt: mis on mu lapsel puudu, et ta nii reageerib? Kuidas saaksin teda aidata? Sama küsige ka endalt, kui tajute, et ise üle reageerite: mis on minul puudu? Kuidas saan iseennast aidata?
Soovin teile järjekindlust nende küsimuste esitamisel.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!