Tere! Viimasel ajal ei mõista ma oma peagi 9aastaseks saava poja käitumist. Ta on olnud väikesest lapsest peale arukas, sõnakuulelik, rõõmsameelne,püüdlikm ja asjade üle arutlev. Ta on tegelikult kõike seda ka praegu, kuid lisanunud on enesekiitmine, enesega rahulolu ja vähemaks on jäänud arutlevat poolt. Olen rääkinud temaga sel teemal mitu korda ja öelnud, et ei ole kena selliselt end ise kiita ja oma nina kõrgele ajada, kuid ta nagu ei mõista mind ja räägib siis millistes erinevates tegevustes ta nii koolis kui ka trennis väga hea on. Tal lähebki väga hästi. Kuid millest selline enesekiitmine? Seda on piinlik kuulata ja soovin et ta lõpetaks sellise käitumise. Lisan veel, et ta on meie pere keskmine laps ja kõige vanem laps on 12 a ja noorim laps on aastane. Kodus kõik korras, mehega suhted head, ka pojal. Kas võib olla enesekiitlemise põhjuseks, et ta saab ikkagi vähe tähelepanu? Kuigi mulle näib, et minu tähelapnu saab ta palju, koolist tulles olen mina kodus, sööme ja räägime sageli. Kas võib olla, et isa panus peaks siinkohal suurem olema, et sellist mehelikku toetavat sõbralikku tuge vaja rohkem? Või on tegu kusagil piiride puudumise, kiitmise, karistamisega? Kas oskate midagi soovitada? Tänan.
Tere!
Olete mures, et Teie laps kiidab ennast ja kardate, et ehk olete midagi valesti teinud. Pigem olete teinud siiani kõik väga hästi, sest tegu on lapse loomuliku arenguga. Laps hakkab ennast selles vanuses eriti intensiivselt teistega võrdlema. Ta mõistab, et on millegi poolest teistest erinev. Kui tegu oleks lapse madala enesehinnanguga, siis ta muutuks enda suhtes hoopis kriitilisemaks ja rahulolematuks. Arenguliselt võttes on kindlasti parem, kui laps näeb endas häid ja tugevaid külgi ning julgeb neid välja öelda. Pigem oleme meie täiskasvanud kinni arvamuses, et ennast kiita ei ole viisakas. Samas on aga loomulik, et meil kõigil on nii häid kui ka halbu külgi. Oluline on neid endale võrdselt teadvustada.
Kui aga ikkagi tundub, et laps kiidab ennast ebasobivalt (näiteks teiste arvelt "Mina oskan, aga tema ei oska üldse"), siis tuleks sellest lapsega jätkuvalt rääkida. Vahel ei piisa mitmest korrast rääkimisest, vaid tuleb rääkida mitu-mitu korda Kindlasti kuulake lapse arvamust. Arutlege, kuidas teine inimene ennast tunda võib, kui tema kohta halvasti öeldakse. Abiks võiks olla seegi, kui iga ebasobiva enesekiituse puhul tuletada lapsele teie jutuajamisi meelde. Võite ka kokku leppida märguande, mida kasutate, kui laps liiale läheb (näiteks köhatus, patsutus õlale jne).
Kui laps aga kiidab ennast millegis, milles ta tegelikult üldse tugev ei ole, siis võiks temaga sel teemal arutleda. Kuulake miks laps nii arvab ja ärge hakake ise kohe rääkima, et sedasi ei sobi endast rääkida. Uurige, miks laps nii arvab, kas on midagi, mida ta enda meelest võiks veel paremini teha.
Lapsel on elus kindlasti lihtsam, kui ta oskab oma positiivseid külgi välja tuua. Liigne enesekriitilisus ja madal enesehinnang on vaid piduriks õnnelik olemisele. Seega võite rõõmustada, et olete oma lapse nii kasvatanud, et ta endas head märkab. Küll asjade üle arutlemine jälle tagasi tuleb!
Suur aitäh Teile vastuse eest! Sain Teilt konkreetseid juhiseid ja mõtteid. Eelkõige aga kinnitust, et tegelikult on kõik hästi. Kaasajal on niipalju kirjandust igalpool lapse kasvamisest ja kasvatamisest ja pere suhetest jne, et ülemõtlemine ja probleeemi tekitamine on lihtne tekkima, ka lapsevanema enesesüüdistamine. Olin rõõmus Te vastust lugedes, tänud veelkrod. Mõttes ütlesin enesele, et ma olen hea lapsevanem.
Kindlasti kuulake lapse arvamust. Arutlege, kuidas teine inimene ennast tunda võib, kui tema kohta halvasti öeldakse. Abiks võiks olla seegi, kui iga ebasobiva enesekiituse puhul tuletada lapsele teie jutuajamisi meelde. Võite ka kokku leppida märguande, mida kasutate, kui laps liiale läheb (näiteks köhatus, patsutus õlale jne).