Tere!
Minu poja siis 1a8k,kuid mul on ka probleem sellega ,et ei tule toime kui laps jonnima ja kisama hakkab,lähen kohe nii närvi,või kui mul on koristamine pooleli ja laps tahab mängida...ma küll seletan,et emme tuleb kohe,kui on siin lõpetanud,aga poja ei saa aru....olen24/7 lapsega koos,siiamaani ei maga terve öö rahulikult,tahab tissi,kuna mees on kodust kaugel tööl,ei ole mul aega endaga tegeleda ja see muudab mind rahutuks....Peaaegu aasta eest jäin ma oma õest ilma,kes oli mulle nii ema ,kui ka sõbranna eest...ta toetas mind igas asjas,kuigi mu enda ema elab ja mul on veel õdesi,aga mulle tundub,et neile ei lähe see korda,et ma vajan puhkust....segane jutt loodan,et Te saite aru....
Kirjutate, et ei tule toime lapse jonni ja iseenda tunnetega. Kaldun arvama, et selle kõige taga võib olla läbitöötamata lein oma õe pärast, samuti üksildus ning väsimus, kuna mees on eemal ja kogu vastutus teie õlgadel.
Lähedase inimese kaotus on ränk katsumus igaühele meist. Need inimesed, kelle ümber on usalduslik ring lähedasi, enamasti ei vaja asjatundja abi leinast väljatulemisel, sest alati, kui tekib vajadus, saab oma mõtteid ja tundeid teistega jagada. Kui õe surmast on möödas pea aasta, peaks olema käes kriisist toibumise aeg, kus põhiküsimus on: kuidas edasi? Oluline on mitte möödunut kustutada ja mitte kapselduda. Üksindus ja vaikimine teevad valust ja leinast tombu, mida on hiljem väga raske sulatada.
Samas on kriis üks neid piirsituatsioone elus, mis meid muuta võib see võib olla puhastav ja vabastada pilgu tõeliselt olulise tarvis.
Lapse eest hoolitsemine, tema vajaduste eest seismine on teie praeguse elu üks tähtsamaid ülesandeid. Kuid kui teie enda vajadused on pidevalt rahuldamata, on pea võimatu rõõmsa ja rahulikuna seista lapse omade eest. Pealegi on tunded nakkavad teie ärevus ja rahutus kandub lapsele, ja isegi kui te rõõmsat nägu teete. Laps peegeldab teile tagasi teie eheda, mitte etendatud tunde.
Väikelapsel on hädasti, eluliselt vaja oma vanemate armastust ja tähelepanu. Seetõttu ta nõuab seda ka nii järjekindlalt taga. Ma ei nimetaks lapse nutmist jonniks laps lihtsalt seisab oma vajaduse, oma arengu ja oma tulevase hea elu eest. Kui ema mõtted on eemal (näiteks lapse isa, õe, millegi argiselt pakilise juures) saab laps sellest aru ja nõuab tähelepanu endale. Kui ema tähelepanu on liialt tihti eemal, mõistab laps seda omal moel: ahah, tähendab mina ei ole tähtis, mina ei ole armastust väärt. Selliste tunnetega üles kasvanud lapsest võib saada eneseväärikuseta täiskasvanu, kes end elus kindlusetult tunneb.
Väikese lapse emana peaksite kindlasti seisma selle eest, et saaksite puhata, et saaksite vaheldust, sest üksi rabeledes võib teilgi tekkida tunne, et mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei armasta. Ehk ei olegi ema ja teised õed nii ükskõiksed, kui arvate? Ehk on mehelgi võimalust rohkem kodus viibida või lähemalt tööd leida?
Igaühe elu muutuste võti on tema enda sees, keegi teine seda keerata ei saa. Soovin, et leiaksite üles energiavarud iseendas, et kõigi nende tunnistan, et keerukate probleemidega tegelda ja häid lahendusi leida.
Aitäh ,veelkord proovin ennast kokku võta lapse pärast.
Ja seda ,et olen mehega rääkinud sellest,aga seal kodust eemal saab ta suuremat palka ja kohe kindlasti,ei ole ta nõus tulema kodule lähemale...
