Tere! Minu mure seisneb selles, et 5-kuune plikatirts ärkab öösel pea iga tunni tagant, ja ikka suure kisaga. Kaks viimast õhtut oleme andnud talle "Head ööd putru" (u. 40ml)+rp peale. Ikka ärkab üles 1,5h möödudes. Lutti pole siiani olnud nõus üldse võtma. Ainuke asi, mis siis lapse maha rahustab on tiss. Siiani olen 1-2 korda saanud magada kauem kui 2h. Oleme proovinud lutti toppida ja pudelit veega (päeval sobib pudelit ludistada küll), ikka ei miskit. Ise ei julge enam magama minnagi, sest kui olen silma kinni saanud, siis laps ärkab ja ma olen nii jube väsinud ja ei saa kohe arugi, mis toimub Kas lapsel on tõesti selline lähedusevajadus, et kauem magada ei kannata? Mida ette võtta?
Olete igati püüdnud lapsest aru saada, et teda aidata, kuid tõsi on see, et alati ei anna meie püüdlused tulemusi - vähemalt mitte nii kiiresti, kui me ehk loodame.
Lapsed on väga erinevad, erinevad on nende vajadused ja tihti ka see viis, kuidas nad nendest märku annavad. Beebi eest hoolitsemine on tihti nagu äraarvamismäng kuna ta rääkida ei oska, annab ta oma tunnetest-vajadustest märku teisel moel kui suuremad lapsed või täiskasvanud, ja emmel lihtsalt ei jää muud üle, kui katsetada. Kui laps näiteks nutab, ja kui põhjus pole ilmselge, asume proovima, mis aitaks. Äkki on tal kõht tühi? Janu? Miski tekitab ärevust ja suurenenud on vajadus turvalisuse järele? Ehk on palav või hoopis külm? Liialt täis mähe on ebamugav? Kas kuskilt valutab ehk on tulemas hambad, või tekitab seedimine halba tunnet, või on nahk liialt kuiv ja kiheleb? Või pepu kipitab, sest kakane mähe ununes liialt kauaks alla? Äkki on lihtsalt asend ebamugav?
Meie tegevus, mille peale laps nutmise lõpetab ning rahuneb, annab märku sellest, et saime lapsest õigesti aru, et tema vajadus on nüüd kaetud ja seega ka häirivad tunded kadunud. On tähtis olla kannatlik ja püüda äraarvamismängust võiduga väljuda.
Laps (ja ega meie, täiskasvanudki) ei tee midagi niisama, alati on olemas põhjus. Mis võiks olla põhjus, kui beebi magab tuntavalt vähem või on tema uni hüplik? Vaatlema peaksime lapse kogu unereiimi tervikuna: kuidas, millise intervalliga, kui pikalt ja sügavalt ta magab päeval? Kas öine uni on olnud pidevalt nii lühike ja rahutu nagu praegu? Kui on olnud ka teistsuguseid aegu (näiteks mõnel ööl ta siiski magab hästi), siis mis oli sel ajal (eelneval õhtul, päeval) veel teisti? Milline päevakava või millised päevased tegevused võivad mõjutada teie lapse öö-und? Kuidas teie enda käitumine, reageeringud, tunded last mõjutavad? Sarnaste küsimuste üle mõtiskledes võib jõuda mõne asjani, mis on mõjutajana oluline ja mida saab muuta.
Võib ju ka olla, et lühike uni on teie lapse (mööduv) eripära. Sel juhul peaksite kindlasti hoolitsema selle eest, et teie unevajadus katmata ei jääks, näiteks võiksite magada lapsega koos päevasel ajal või siis, kui lapsega tegeleb isa, vanaema või keegi teine lähedane.
Mõistagi võib väikese ja tihti rahulolematu lapse kõrval tekkida küsimus, et mis saab, kui kannatus (ja mõistus) otsa lõpeb, kui enam ei jaksa?
Väga oluline on märgata enda vajadusi. See on ühtlasi hoolitsus oma lapse eest, sest rahulik ja rõõmus emme on esimene eeldus, et ka laps saaks olla rahulik ja rõõmus. Tunded nakkavad need tunded, mis on tõelisena teie sees.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
10 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas lapsel on tõesti selline lähedusevajadus, et kauem magada ei kannata? Mida ette võtta?