probleemid lapse kõhukinnisusega algasid juba imikueas.
Praegune seis selline - laps,(3.a.3k)sööb väga valikuliselt, võõrastab kõike mis uut värvi, uue maitsega. Põhitoit on meil seemneleib. seemnesepik, kliidega pudrud, mille juurde tahab palju võid, armastab piima, vanillipudingit-kastet, sööb supist vaid vedelikku -igasugused tükid supid, jogurtis sülitab välja(samas ei tohiks olla probleem neelamisega, sest sööb ju hästi leiba)
Toidukordade vahepeal midagi ei söö, ei armasta ka eriti magusat.
Joob kohutavalt vähe! Vett praktiliselt üldse mitte, mahla, piima veel kuidagi.
Kõht on krooniliselt kinni, ja seda enamvähem normis hoidmiseks annan talle pea iga päev mustast ploomist tehtud püreed(Nestle valmis purgitoit). Vanast sõi ta hea meelega punapeeti, nüüd enam mitte, üldseon pigem suund sellele, et toiduaineid jääb aina vähemaks.
laps on muutunud viimasel ajal ka pahuraks ja agressiivseks.
Kakamine on väga vaevaline. Ta pole seda kunagi teinud potil istudes(pissima õppis kohe algusest peale püstiseistes), vaid ainuke võimalus mähkmesse. See on tema jaoks nii kinnistunud, kuigi oleme püüdnud seda muuta. Poti vastu on tal tõrge, kakab tihti põlvi nõjatudes diivanile või lauale. Tihti kestab see protsess mitu tundi( on häda, pingutab, ei jaksa, mingi aja pärast uuesti, nii et pea on märg)
perearst soovitas kõiki neid asju mida ise teen - ploom, peet, kliid, seemned, vaseliinõli ja duphalaci(see mingil määral ikka mõjub, aga mitte alati)
Nii tahaks, et laps ei peaks vaevlema ja väga tahaks ka mähkmetest lahti saada. tahaks et ei peaks painavalt palju mõtlema, mid amu laps on täna söönud ja joonud ja nuputama kuidas talle võimalikult palju kasulikke asju sisse sööta(sest tihti on nt. ploonipüree suhtes tal tõrge)
ps. Unustasin lisada, et laps absoluutset keeldub söömast, isegi maitsmast midagi värsket . nt. õuna, pirni, mandariini, porgandit jne. Praktiliselt ei ole elu jooksul kordagi söönud, kohe sülitab välja.
Olete kasutanud erinevaid viise lapse tervisliku seisundi parandamiseks ning järginud ka perearsti soovitusi, kuid saan aru, et kahjuks ei ole mingeid muutusi paremuse poole.
Teie kirjaga seoses tekkis mul erinevaid mõtteid. Ühelt poolt see, et suure tõenäosusega võib kõhukinnisusel olla füsioloogiline põhjus ja kui senised arsti nõuanded ei ole aidanud, siis ise pöörduksin uuesti perearsti poole nii täiendavate nõuannete saamiseks kui ka edasiste uuringute tegemiseks. Kõhukinnisus võib olla ka mõne (toidu)aine talumatusega seotud. Või näiteks seostatakse täiskasvanutel seda ka soolte kehvema tööga (nii maakeeli öeldes). Kahjuks ei kirjuta te kui aktiivne teie laps on. Vähest füüsilist aktiivsust on samuti seostatud kroonilise kõhukinnisusega.
Teiselt poolt, laste puhul on mõnikordki leitud, et kõhukinnisus on pigem psühholoogilise põhjusega. Näiteks laps mingil põhjusel ei söö, seega ei ole sooltel tööd ja sellest kõhukinnisus. Või teises variandis on selgunud, et lapse jaoks on ühel hetkel roojamise kogemus olnud väga ebameeldiv (hirmutav, valulik, piinlik) ja siis hakkab ta kakamist kinni hoidma. See võib tekitada kõhukinnisust, mille puhul on kakamine iseenesest juba ebameeldiv tegevus lapse jaoks ning seda suurem on ta vajadus seda edasi lükata.
Lapse söömisharjumused võivad ühelt poolt ollagi mõjutatud sellest, et tal on kõht kinni. Vanurite ja laste puhul on arstid vahetevahel märganud, et kõhukinnisuse puhul hakkavad nad tükilist toitu vältima. Teisalt võib toitumine olla seotud söömisprotseduuri endaga, ennekõike ema reaktsioonide ja käitumisega. Teie kirja põhjal julgen oletada, et olete ise ilmselt üsna närvis kogu sellest söömise teemast ja siis on suur tõenäosus, et söömine võib teie jaoks olla ebameeldiv tegevus. Lapsed korjavad vanemate ärevuse jmt. kergesti ülesse ja nii võibki ta muutuda pahuraks sellest, et ema on teistsugune kui muidu ja keeldubki söömast. Lisaks võib muutus olla osaliselt ka loomulik kaua me isegi tahame sarnaseid asju süüa, tahaks ikka mingit vaheldust. Näiteks tasuks siis mõelda välja erinevaid viise kasulike toiduainete söömiseks. Kuid jah, teie enda jaoks tähendaks see ikkagi toidu peale mõtlemist, mida tahaksite vähendada.
Mis puudutab potil käimist, siis mulle on jäänud arusaam, et on päris palju peresid, kus potil pissil käimine on läinud oluliselt lihtsamini kui kakal käimine. Sarnasel teemal on siin foorumis küsimusi varemgi olnud, nt 2008 septembris teema Liinalt Laps ei taha kakada. Ehk leiate sealsest vastusest ka enda jaoks mõne nipi. Ühtlasi tasub ka arvestada sellega, et kui lapsel on kõht väga kinni, siis on kakamine ebameeldiv tegevus ja võib olla ka valulik. Teie kirjelduse põhjal on mul kahtlus, et teie lapsepuhul võib vist rääkida mõlemast. Ja siis on ju ka üsna loomulik, et laps ei tahagi potile minna, sest see seostub tema jaoks millegi halvaga, mida on vaja iga hinna eest vältida.
Sellised on siis minu mõtted. Igal juhul soovitan teil kindlasti käia veel perearsti juures või küsida ka mõne teise arsti arvamust.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Ma jagan, mis meie peres aitas olukorda kergendada. Üks on vedel megneesium. Pool korgitäit alates 2aastaseks saamisest igakord, kui mul tekkis tunne, et kõht jälle on kinni. Potile saime me ta nii, et kasutasin hemorroidide kreemi pepu pehmendamiseks, sain lõpuks aru, et kui kõht kinni oli lihtsalt kakamine nii valus, et laps püüdis erinevaid asendeid leida kakades ning potil oli seda raske teha. Kuna aga ma sain pihta sellele, mis teda vaevas, siis oli ta nõus laskma ka kreemi määrida. Mina kasutasin looduslikku Preparation H kreemi, kahjuks ei tea ma kas seda praegu apteekides saada on. Küsi oma perearsti käest, mis tema soovitab.
