Ma olen täiesti audis oma pojaga. Sellel aastal on käitumine koolis kehvemaks muutunud - ülepäeva on märkus päevikus, et segab tundi ja ei kuula õpetajaid.
Käis korvpallitrennis, trenn meeldis väga, aga sinna kohale kuidagi ei jõudnud - bussiga minek. Oli väga rõõmus, kui sai, et sinna mitte minna. Muusikakoolis õpib neljandat aastat, eelmisel veerandil oli käitumine mitterahuldav, täna oli jõulupidu, kui tema kord oli esineda, tegi ta trikke, läks kuidagi küürakil ja lollitades ja suutis 5 nooti välja mängida - seda pilli õpib ta sügisest alates. Tema teada pidi ta vana pilliga ka ansamblis mängima, ootas, pill käes, aga selgus, et polegi sellist esinemist. Oli hoopis lugu, kus kõik õpilased - 8 inimest? mängisid oma pille-flööte koos ansamblina ja minu poeg tilistas väikest kellukest, mis päkapikumütsi külge käib ja tegi kino sinna juurde veel.
Korvpallitrennist loobusin alates detsembrist - esialgu ajutiselt. Nüüd on mõte, et pole muusikakoolis mõtet käia - ta ei õpi seal praktiliselt midagi. Eelmisel kevadel osales ansamblis, esinesid, nüüd on kõik haihtunud. Mida teha? Oma sõnul ta tahab käia nii muusikakoolis kui trennis (aga sellega oli kohe nõus, et detsembris trennis ei käi, novembris jõudis sinna paaril korral), samas muusikakooli ka kuidagi kohale ei jõua, kas unustab ennast kooli juurde lumesõda mängima või koju lugema või arvutisse jne.
Arvutist on peaaegu et sõltuvuses, olen selle ära keelanud päevaks-paariks - ikka käib, võtsin isegi juhtme ära ja leidis, et mikroskoobil on samasugune juhe ja ikka läks arvutisse või otsib kapid läbi, kuhu ma juhtme pannud olen. Meile luban tal vaadata, kui ise kodus olen, aga mitte internetimänge mängida. Pealegi teen selle arvutiga koolitöid, ei julge lasta neid mänge sellesse.
Suht palju kurdab ka kõhuvalu ja paha olemist. Tänagi tuli koolist poole päeva pealt ära (kooliarst lubas), et paha olla ja siirdus poodi limonaadi ja küpsiste järele (tuttav, kes ta koolist ära tõi, pakkus sellist varianti).
Mida teha? Olen käinud Gordoni perekoolis, lugenud kirjandust, õpin psühholoogiat jne - tunnustus jmt ja kõik peaks nagu suht omal kohal olema, tunnen, et ükski asi ei tööta. Olen ise lapseootel ka, oma arust pingutan, aga ei jaksa, see kõik käib lihtsalt üle mõistuse.
Kirjutate, et olete käinud perekoolis ja õpite psühholoogiat see peaks olema hea baas probleemidega toimetulekuks. Ilmselt oletegi palju mõelnud ja eri variante kaalunud-proovinud siiski kirjutate, et ükski asi ei tööta, ja et jõud raugeb. Ilmselt on oma osa siin ka teie rasedusel lapseootus paneb naise ikka sissepoole vaatama, nn väljaspoolsed asjad võivad ja mõnes mõttes ju peavadki fookusest veidi eemale jääma.
On tõsi, et lapsed võivad panna oma vanemate kannatuse tõsiselt proovile. Ent kunagi ei kasva vaid lapsed. Lapsed ja vanemad kasvavad koos, ja usun küll, et seesugust võimalust areneda võiksid lapsevanemad võtta kui oma suurt anssi.
Lugedes värvikaid kirjeldusi teie poja käitumisest, kerkib mulle silme ette üks ettevõtlik ja omadega veidi puntras poiss, kes ei tea ise ka, mida ta tahab, kes testib piire ja püüab tähelepanu võita. Usun, et teda peaks rohkem kuulama (meenutage perekooli aktiivse kuulamise ideed ja hoiakuid), selle kaudu usaldust looma ja selle abil pingeid maandama.
Seesugune rabedus, mida kirjelduses tajun, võib viidata piiride puudumisele mõtlen muusikakooli näitele, või ka nende liiasele jäikusele viitan arvutikeelule, või ka mõlemale neist kui kord keelata, kord lubada. Järjekindlusetus on üldse üks halvemaid viise lapse kasvatamiseks, see tekitab lapses kindlusetust ja ärevust ning alateadlikku püüdu kogu oma elu pingsa kontrolli all hoida.
9-aastase lapsega on kindlasti võimalik läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Võiksite siingi perekooli oskusi meenutada ja suuna võtta võitja-võitja lahendusele. Esialgseks teemaks sobiks arvuti (vaheaeg on ju tulemas ja arvutikiusatus muutub ilmselt suuremaks) ja hiljem ka trenni-muusikakooli. Kokkuleppeid ei saa teha enne, kui kumbki osapool on saanud nii rääkida kui ka kuulata. Vaid nii on võimalik jõuda mõistmiseni, ja nii on võimalik ka lapsel paremini aru saada, mida ta ise vajab, mis tal puudu on ja mida talt oodatakse.
Mõistagi peab iga vanem lapsele ka piire panema, vastasel juhul tunneb ta end pidetuna. Kuid jõu kasutamisel tuleks siiski olla ettevaatlik, sest jõudu kasutades kaotab vanem pikapeale oma mõjujõu. Parem tulemus eelkõige head suhted sünnib siis, kui nii vanemal kui ka lapsel on õigus ja võimalus oma seisukohti ja tundeid väljendada, kui kummalgi on ruumi olla ise ja võimalust olla koos. Selleks on vaja aega.
Suhe lapsega tundub teile tähtis olevat, seega eeldan, et te tahate võtta selle aja ja anda oma energia suhtesse lapsega, mis on ju meie elu üks olulisemaid lähedussuhteid..
Kirjas pole sõnagagi juttu poisi isast. Aga iga laps on ju kokku pandud isast ja emast, kui üks neist puudub, on lapski n-ö poolik. Perekonnauurijad on ammugi tähele pannud, et lapsed muutuvad halbadeks ja haigeteks siis, kui vanemate suhe mõranema hakkab, mõjudes oma probleemidega vanemate suhtele omamoodi liimina. Seni kuni haigus või käitumisprobleemid vanematele ühist kõneainet annavad, ei saa nad ju tõesti päriselt lahku minna. Ka siin võib olla mõtlemisainet.
Aitähh ideid andmast!
Lapse isa on kahjuks juba päris mitu aastat surnud. Minu uuele elukaaslasele ütleb poiss kallis issike jne., mulle meeldiks, kui ta ütleks lihtsalt eesnime. See isegi häirib mind. Me ei ela elukaaslasega päris koos, sest tema elab koos oma lastega varasemast kooselust ja teises linnas, ma pole tahtnud oma kodust ära kolida. Nädalavahetustel oleme enamasti koos ja mõnel päeval nädala sees õhtuti. Kui oleme koos, siis minu poeg hakkas hoopis mind nimepidi kutsuma ja mitte emmeks või emaks. Olen öelnud, et ma tahan, et ta mulle ikka siis ka ema ütleks. Muidu käib kallistamas ja süles istumas küll ja räägib ka, kui hea ema ma olen jne. Võimalik, et see uus suhe on minu arust liiga äkiliste muutuste põhjustaja.
Ma ei saanud aru, mida mõtlesite lõtvade piiride all muusikakooli näitel. Muusikakoolis tahab ta käia - nii ta räägib, aga miks ta sinna kohale ei jõua - mina olen päeval tööl ja ei saa korraldada (kas peaksingi?), et ta sinna kohale jõuaks. Minu arust, kui tal huvi on, peaks ta oma vanuse poolest olema võimeline õigeks ajaks kohale jõudma. Eelmisel aastal ei olnud nii palju hilinemist.
Tean, et meil on aega lapsega koos olemiseks liiga vähe. Aga samas kui olime nädal aega koos kodus ja mängisime iga päev malet ja rääkisime, siis pärast seda kooli minnes oli kohe esimesel päeval mitu märkust päevikus - lobisemine ja õpetaja mittekuulamine.
Kevadel käisin korra psühholoogi konsultatsioonil (kutsuti ilma lapseta), siis kah, psühholoog ütles, et tore aktiivne laps, palju suhteid teistega jne, pole vaja muretseda, kõik on korras. Minul on mure, et kui ta praegu ei austa õpetajaid ja ei saa oma kohustustest aru, on suur tõenäosus, et ta ei hakkagi aru saama ja pärast on juba hilja midagi muuta.
Ma ei saa aru ka, et kui palju kooliasjades peaks kontrollima. Nt olid tal ühes aines enamasti neljad-viied-sekka paar kolme ja siis üks tegemata kodutöö - hinne "1". Mina sundisin teda, et mine vasta ära. Kodutöö tegi ära, aga kuidagi ei tulnud meelde õpetajale näidata. Sai kokku kolme tunnistusele. Kas see on üldse minu asi sundida, kui teda ennast ei huvita? Mulle tundub, et kui ma ei sunni, siis asi läheb päris käest ära.
Ta ei tunne endal siis üldse vastutust.
