Tere!
Mul on suur mure - minu 7 aastane poeg valetab ja seda kõige hullemal moel ehk et otse näkku ja silmagi pilgutamata.
Situatsioon meil selline - poiss käib ujumistrennis ja kuni oktoobrikuuni väga probleeme ei olnud. Käis kenasti seal kohal ja oli trenniga rahul. Aga siis tekkis äkki tõrge ja ta hakkas sealt puuduma - küll ei olnud tal tuju minna ja küll kõht valutas jne. No uskusin neid vabandusi ja mõtlesin, et eks ikka juhtub. Samas kehva tuju pärast trenni minemata jätmist ma väga õigeks ei pea ja üritasin talle ka seda seletada. Tundus, et sai nagu aru. Siis korra tegi ta sellise triki, et trenni ei läinud, aga kodus pani vaikselt riided kuivama ja lootis vist et ma ei saa midagi aru. Loomulikult sain ma asjast aru, sest ujumisel ju riided lähevad märjaks. Rääkisime sellest, et mida ta valesti tegi ilusti jne. Jällegi mulle tundus, et ta sai asjast aru. Siis tuli koolivaheaeg peale ja pärast käis ta veel oma isaga koos soojal maal (me oleme tema isaga lahutatud juba ammu) ehk et trennidesse tekkis väike paus. Viimane pauk minu jaoks tuli nüüd siis esmaspäeval kui ta jällegi trenni ei läinud - helistas mulle natuke imelikul ajal ja teatas, et tal trenn lõppes varem ära ja et ta paneb praegu riidesse ning palus vaadata, et mis kell tal buss koju läheb. No sinisilmselt uskusin muidugi jälle ja palusin tal rahulikult riidesse panna, ütlesin bussi väljumise jne. Õhtul siis koju jõudes oli ta ujumise asjad nagu ikka vannituppa kuivama pannud - imelik tundus mulle see, et käterätik oli täiesti kuiv, samas püksid olid jälle märjad - eks ta eelmisest korrast õppis selle selgeks, et püksid peavad märjad olema ja tegi need kraani all märjaks. Võtsin siis eile kätte ja helistasin treenerile ning uurisin asja, loomulikult saingi teada, et poiss ei olnud esmaspäeval trennis. Üritasin temaga eile sellel teemal vestelda, aga ta on nii trotsi täis ja ei pea oma tegu üldse valeks, et see on täiesti hämmastav. Hiljem pika pinnimise peale ta teatas, et talle ujumises ei meeldi ja et seal on igav jne. Tegelik põhjus on muidugi veidike teine - ka selle ta tunnistas lõpuks ülesse - nimelt kuna teised lapsed on seal veidi kauem käinud kui tema, siis on nad temast tugevamad ja kiiremad ja see talle ei meeldi kohe üldse. No kes see ikka tahab kogu aeg kõige viimane olla. Muidugi ei taha! Üritasin siis talle seletada, et ta ikkagi on ju väga tubli ja et mida rohkem ta trennis käib, seda tugevamaks ta saab ja seda paremaks. Aga see ei aidanud - ta on endale pähe võtnud, et ta jääbki kõige viimaseks ja et tema ei taha seal käia jne.
Ma kohe ei tea enam, mida teha. Trennist äravõtmine ju ka ei oleks lahendus. Ja kuidas talle selgeks teha, et valetamine ei ole ilus, sest praegu ta enda meelest ei ole midagi valesti teinud.
Olen tõesti juba täiesti nõutu.
Olete püüdnud selgust saada, miks poeg ei taha enam trennis käia ja on hakanud ka varjama oma kõrvalehiilimisi. See on väga tähtis, et olete saanud temaga sellest rääkida ja on välja tulnud ka tema käitumist seletavad põhjused. Kahju muidugi, et poiss pidi trennis mittekäimist varjama ja nagu kirjast selgub, on praegu ikkagi probleem üleval. Kui olete omavahel saanud usaldussuhet taastada, siis tasuks koos edasi arutada neil teemadel. Trennis käimine peab ju poisile meeldima, päris vägisi pole ju ka mõtet seal käia ja nagu selgub, siis ega ta ei käiks kah. Seega tuleb poisi pilgu läbi jõuda selleni, mille poolest seal oleks hea käia, algul talle ju meeldis. Võimalik, et on veel midagi, mis tema enesetunnet mõjutab, kellegi hinnang või halvustamine vms. Arutlege ka treeneriga, mis tema on märganud, kuidas ta võiks poissi innustada. Võimaluse korral minge treeningut vaatama. Ja lõpuks, ujumistrennis käimine pole ju ka iga hinna eest eesmärk omaette.
Nüüd aga valetamisest. Küllap oli poiss päris hädas ja hirmul ega suutnud rääkida nii nagu asjad olid. See on samuti teile ühiseks arutlemiseks vajalik teema. Teil on õigus väljendada oma nördimust ja muret valetamise pärast ning kindlasti on oluline julgustada teda rääkima ka ebamugavaid asju. Mõelge selle peale koos, mida ta kartis, et juhtub, kui oleks rääkinud kohe tõtt. Mõelda tasuks ka sellele, mida õigupoolest Te oleksite teinud, kui ta oleks öelnud otsekoheselt, et ei lähe trenni. Kas poja võimalik kartus (lihtsalt oletus), et te teda ei mõista, hakkate riidlema, halvustama vms. võinuks olla reaalsus, mille vältimiseks näis pääseteena varjamine ja valetamine? Arutlege sellegi üle, mille poolest on oluline ausus ja avatus ja mis selle vahel raskeks teeb. Usun, et ka poiss ise vajab teadmist, et soovite teda mõista ja ei kahtlusta edaspidi teda pidevalt valetamises. See võib olla üsna ränk koorem talle.
Peamine on saavutada vastastikune usaldus ja kindlasti ka valmisolek leida selline lahendus trennis käimisega seoses, millega mõlemad jääksite rahule.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
