Olen igati nõus, et lapsega peaks eelkõige rääkima, seda ka ebameelidavate situatsioonides, kuid mida teha siis, kui rääkimine ei aita??? Minu 6. aastane poeg lihtsalt ei kuula - selgitan talle minasõnumit kasutades, miks mingi tegevus ei ole sobiv ega soovitav, ta vaatab mulle otsa, ütleb jajah ning järgmisel hetkel teeb ikka seda, mida soovis - ning ikka juhtub selle tegevuse käigus äpardus - midagi puruneb, keegi saab haiget jne, jne... Tihtipeale ta lihtsalt ei tee väljagi, et temaga vesteldakse, vaid tetatab jajahh, ning jätkab see järel kohe oma juttu... Vahel vaatab otsa ja muigab lausa avalikult. Olles korduvalt ja korduvalt talle vestlusega läheneda üritanud, teeb tema ikka täpselt oma tahtmise järgi, ning lõpuks, kui ma endast välja viiduna ta peale röögatan, siis kuidagiviisi kuulab ka sõna. See viib mu täiesti meeleheitele, sest ma ei jaksa aina karjuda ning see pole ju ka normaalne viis ühes peres suhtlemiseks. Sama teeb ta suheldes isaga - oleme kordi mõelnud ning erinevaid suhtlemisviise temaga katsetanud, kuid mõistus on meil mõlemal täiesti otsas. Ei saa öelda, et laps tähelepanu ei saa - ühised tegevused on igapäevased, õhtused unejutulugemised jm... Kasvataja ütle, et lasteaias on ka aeg ajalt agressiivne - oleme nõu pidanud, kuid isegi tema ei oska öelda, milles asi. Et kas vähe tähelepanu või liiga väsinud? Kuidas rääkida lapsega, kes ei kuula? Kuidas aidata iseennast või teda?
Lugedes kirjeldusi olukordadest, mis teile suhetes lapsega muret teevad, saan aru nii, et probleem on teil mitte lapsel. Seega on kõige kohasem käitumise valik kehtestamine, mis võib osutuda keeruliseks seepärast, et see käitumisviis on teile harjumatu, või ka oskamatuse tõttu. Kirjast loengi välja, et omal moel olete enesekehtestamist ka proovinud, sest toimivad suhted on teile tähtsad ja see on hea lähenemine.
Lisan veidi teadmisi, et proovimisest enam kasu tõuseks.
Muidugi võib vahel tunduda, et keerulises olukorras on kõige lihtsam kas käega lüüa või suurema ja tugevama võimu kasutada. Siiski on hea teada, et nii agressioon kui ka alistumine riivab sügavalt kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa lahendusi. Pinged kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus kaob.
Vahel arvatakse, et autoritaarne käitumine ja teise kõvahäälne paikapanek ongi kehtestamine. Ei ole.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka teisele poolele, tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum, mille suur pluss on, et minakeeles öelduna ei ärata see enamasti vastupanu ning sellega on raske vaielda.
Just kehtestava käitumisviisi abil on võimalik säilitada oma väärikus ükskõik kui keerukas situatsioonis, mil teie vajadused on ohtu sattunud, olgu see seotud lapse, ülemuse või sõbranna käitumisega.
Teie sõnum annab inimesele, kelle suhtes te ennast kehtestada soovite, teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus meeldis-ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st.
Kehtestava sõnumi puhul on väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tunnete. Samal moel nagu ehtne olek ja ausus sõnumi mõju suurendavad, vähendab seda iga ebakõla.
Kui enda arvates saatsite teele küll mõjusa ennastkehtestava sõnumi, kuid soovitud tulemuseta, võiks mõelda, mis võis viltu minna: kas olin hinnanguline? Kas kasutasin minakeele asemel sinakeelt, mis reeglina mõjub sildistaval-süüdistavalt? Kas olin ebasiiras? Kas sõnum oli segane? Kas olin jäik ega kuulanud piisavalt teise argumente, tema vajadusi? Jaatavad vastused neile küsimustele viitavad kõige tavalisematele vigadele, mida teevad inimesed, kes alles alustavad iseenda eest seismist kehtestavate sõnumite abil.
On ka olukordi, kus kehtestamine ei aita, sest teine pool ei ole nõus oma käitumist muutma. Sel juhul võib tegu olla konfliktiga, mille lahendamiseks on vaja konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda ühisele probleemile mitte lahenduste, vaid vajaduste kaudu.
On väga tähtis seista enda eest. Nii tehes seisate ju ka oma lapse (tulevase) oskuse eest enda eest seista. Nii et tasub proovida, kuigi mõnes mõttes on tegu väljumisega mugavustsoonist. Soovin teile selleks edu.
