Poiss sai kuu aega tagasi 3. aastaseks, septembri algusest peale oleme harjutanud ka algul poole päeva kaupa, siis pikemalt, lastehoiuga. Viimase 2-3 nädalaga on tekkinud tal täielik vastumeelsus oma voodi vastu(võrevoodi), samuti ei õnnestu teda kuidagi päeval(s.o. nädalavahetustel) magama saada. Laps on sünnist saati oma voodis maganud, ja nüüd äkki tahab emme-issi voodisse tulla, ja et ta sinna jääks peab emme ka veel kohal olema ja kaisus hoidma/ või paigal teda hoidma.
Samas lastehoius on ta vastu minu kartusi, väga hästi maganud. Kellaajal, mil ta kodus magamisest kuuldagi pole varem tahtnud.
Mida edasi teha?
kui lasen tal päeval magamata olla, siis on õhtul veel raskem magama jääda ja jonn ka kiire tulema. Ka ma ise tahaksin päeva jooksul seda tunnikest-kaht, et õhtupooliul jälle tubli emme olla.
Kuidas üldse saab lapse magama oma voodisse kui see ei ole enam võrevoodi(võtsime just ühe külje voodil ära, et tal ei oleks puuri tunnet seal)
Kuidas nad seda rühmas saavad ja mina ei suuda?
See kui palju keegi und taastumiseks vajab on väga individuaalne. Niisamuti on ka lastel on neid kellele lõunauinak on möödapääsmatu ja neid, kellele seda pole vaja. Enamasti kaob lõunaune vajadus eelkoolieas. Lasteaia lapsed üldjuhul vajavad vaikset tundi taastumiseks. Sellel ajal ei pea ilmtingimata magama eesmärgiks on anda oma organismile puhkust. Kui õhtul hakkavad kõik asjad ebaõnnestuma ja oma emotsioonidega ei saada enam toime on see märk sellest, et päev on olnud liialt pikk ja paus puhkamiseks on oluline päevaplaani planeerida. Nii väike laps ei tunneta ise veel piire ja täiskasvanud on need, kelle ülesanne on hoida/kaitsta last üleväsimise eest.
Kodus on võrreldes lasteaias, raskem lõunauinakule jääda kuna puudub grupimõju. Seetõttu tihti nende tegevuste sooritused, mis kodus on problemaatilised (nt söömine, magamajäämine, kätepesu, riidessepanek) tehakse lasteaias ilma protestita. Kodus on kahtlemata raskem last päevaunele saada. Selle protseduuri edukuse tagab ennekõike rahulik, järjekindel ema, kes usub ise oma tegevuse vajalikkusesse. Oluline on ka kindel kellaaeg lõunauneks (nii nagu on ka lasteaias) ja järjekindlus selle juures. Kindlasti aitavad magamamineku häälestusele kaasa veel kindlad une-eelsed rutiinid. Kindel päevarütm/protseduuride järgnevused, annavad lapsele olulise turvatunde (lõunauinaku orienteeruv kellaaeg; lugemine enne magamajäämist jms). Igapäevased, korduvad tegevused saavad kindlat päevarutiini järgides rütmi sisse ja nii neid ka ei vaidlustata lapse poolt ägedalt (nt Ma ei taha täna lõunauinakut magada). Kui päevakavas järjekindlus puudub on suurem ruum ka igasugustele tingimistele, mis võivad lõppeda ka jonni ja pahameele väljendustega.
Oma kogemustest võin öelda, et minul pole ka õnnestunud alati oma lasteaias käivat last kodus lõunauinakule saada. Küll aga on meil alati olnud kodus nn vaikne tund. See on aeg, kui laps on voodis. Mänguasjadest on seltsiliseks olnud kaisuloom ja samuti olen lubanud vaadata raamatut. Kui ta väidab, et magama ei jää siis olen vastanud, et magama ta ei peagi, küll aga puhkame. Tihti juhtub see, et laps kes väidab et ta pole väsinud on siiski unne suikunud. Mõnikord aga lehitseb vaikselt raamatut ja ei maga. Mina pole magamist omaette eesmärgiks seadnud, küll aga selle, et päeval oleks nn vaikne tund, mis annab võimaluse teiseks päevaosaks jõudu koguda.
