Mul on kaks poega, 5a ja 4a. Olen hädas oma vanema pojaga, kes on hirmus pessimistlik. Ta on koguaeg mossis ja pole millegagi rahul. Nt. kui ma lähen talle lasteaeda järgi, siis kord on ta rahulolematu, et miks ma nii vara tulin, siis kui lähen hiljem, siis ei meeldi jälle see, et miks ma liiga hilja tulen. Seda isegi siis, kui ma olen hommikul küsinud, et kas ta tahab, et tuleksin varem või hiljem järgi ja oleme teinud kokkuleppe. Või siis nt olukord, kus loen õhtul raamatut lastele. Lepime eelnevalt kokku, kui palju ma loen ja siis kui jutt on loetud, siis tavaliselt hakkab nutma/mossitama/virisema, et miks nii vähe. Ja selline rahulolematus saadab teda igal sammul, mulle tundub, et ta pole millegagi rahul. Teine laps on aga väga rõõmsameelne, temal on kogu aeg nägu naerul ja kui tekibki probleem, siis kallistus lahendab alati kõik mured. Vanema pojaga see meetod ei toimi kunagi. Seega on väiksema lapsega läbisaamine tunduvalt kergem ja rõõmupakkuvam, kui vanemaga. Muutun ise ka närviliseks, kui vanem poeg hakkab jälle turtsuma ja mossitama. Mõistan, et minu käitumine võib põhjustada vanemas pojas armukadedust. Kuidas peaksin enda käitumist muutma, et vanemat poega muuta natuke eluga rahulolevamaks? Kuidas tulla toime tujutsemisega? Olen proovinud jääda ise rahulikuks ja mitte sellest välja teha, aga siis läheb see tujutsemine aina hullemaks. Olen proovinud ka rääkida ja ta tõesti tunnistab, et talle tundub, et ma armastan tema vennat rohkem kui teda. Mul on seda väga valus kuulda, sest ma tõesti ei armasta ühte last rohkem kui teist, kuigi suhtlemise põhjal see võib nii näida.
See võibki poisi jaoks nii olla, nagu ta väidab. Talle tundub, et armastate nooremat venda rohkem. Mingil põhjusel ta näeb ja loeb välja ka pisiasjadest seda, mida kardab. Seda oni ilmselt raske mõista, kust see tuleb - püüate ju igati ja ilmselt arvestades poja muret, olete eriti tähelepanelik ja teda arvestav. Vahel piisab sellestki, et tema enda meeleolu ja mossitamine, kutsub ka Teis esile rõõmutuse ja rahulolematuse ning ta tunnetabki, et olete temaga teistsugune.
Kuidas aga väikemeest aidata? Ka lapsed ise on ju erinevad juba oma loomult, ka vennad. Küllap jälgite niigi, et väike ei saaks eelistatud ja kõike ei saagi võrdselt võimaldada ja see polegi eesmärk. Tähtis on see, et suurem saaks piisavalt kogeda Teie heameelt, rõõmu temaga olemisest ja tunnustust. Kõike seda ikka siiralt ja ausalt. Ta peab tunnetama Teie positiivseid emotsioone seoses endaga, koosolemisest temaga.
Tore on see, et te räägite ka nii keerulisel teemal nagu armastus ja sellest puudust tundmine. Hoidke temaga jätkuvalt emotsionaalset kontakti ja julgustage teda rääkima, mida ta vajab, et end hästi tunda. Te ei pea ka midagi tõestama, küll aga saate arutleda, mis paneb teda nii arvama, et teda ei armastata piisavalt, sama palju kui venda.
Mis puutub kokkulepetesse, siis see on hea viis ja ikka võiks neid jätkata. Kui ta siiski rahul ei ole, püüdke mitte vaielda, vaid kuulake teda aktiivselt (me leppisime nii kokku ja sulle näib praegu, et .. ). Vahel on lastel, väikestel eriti, raskusi ajatajuga. Kuigi nad nõustuvad reeglite ja kokkulepetega, ei näe nad ju ette, kas vahepeal oli see aeg pikk või lühike, kas juhtub vahepeal midagi põnevat või oli ootamine kurnav ja igatsust tekitav, mis on vähe või palju, varsti või hiljem jne. samuti kulgeb aeg subjektiivselt väga erinevalt. Kõik see mõjutab lapse enesetunnet. Võimalik on ka see, et talle on vajalik millegi kaudu oma protesti ja rahulolematust väljendada. Selleks sobivad erinevad situatsioonid, kui ikka on vaja toriseda, see leitakse võimalusi. Olulisem on see, nagu te olete märganud, et poissi vaevab tegelikult muu ja see puudutab tema enesetunnet, vajaduste rahuldamist, temasse suhtumist.
Proovida tasub ikka jätkuvalt kokku leppimisi ja vajadusel saate ju ka rääkida, miks sellest kinnipidamine nii raske on, mis tuli poisile ootamatult jne.
Kindlasti on oluline, et laps eakohaselt ka aru saaks, millega nõustub ja saaks ise pakkuda ka lahendusi, et rahul olla.
Jälgida võiks veel seda, et suurem poiss saaks aeg-ajalt ka oma nn privaataega, kahekesi olemist, mil ema ongi tema päralt.
Rõõmsamaid koosolemisi.
Minul samuti 5a poeg (ainus laps), kes viimasel ajal tundub, et ei ole millegagi rahul
Nt, samamoodi lasteaias probleem, miks nii vara/ hilja mulle järgi, kuigi eelnev kokkulepe olemas; nutt on viimasel ajal kohe varuks, olgu teema siis kas tõsine või mitte (loe: "väärib" nuttu v mitte)
Olen üritanud anda endast parima, räägime alati omavahel, kui mingi muudatus või mure vm on- tundub et saame mõlemad aru ja proovime endid vajadusel parandada aga sealsamas võib vahel mööduda vaevalt pool tunnikest kui samalaadne riid päevakorral. Tekib tunne, milleks üldse vaevuda seletama ja kuulama.... Siiski kordan teemat ja taas laps noogutab ja saab justkui aru!?
Olen päris mures- kipun juba endaski kahtlema- kas siis olen teda liialt hellitanud või just liiga karm olnud või kipub tähelepanu nappima (ometi kui kuskile lähen, on ta pea alati minuga kaasas- mõni üksik erand), koduski tihti ninapidi koos.
Tunnen, et olen sellest nii väsinud, enam ei jaksa... mõtlen, kuidas saab nii ruttu iga asja peale nutma hakata, ja seega kipun ka ise närvilisem ja kannatamatum olema. (pole lähiminevikus ka mingit muutust elus olnud)
Tean mõistusega, et just aeg ja rahulik meel on see, mida vaja. Aga kui ta nii tihti ja väikeste asjade peale solvub... (olen teinud nii ja naa- läinud nutupeale lohutama ja üle selgitama; lasknud tal omaette maha rahuneda) aga tundub, et see ei kao kuhugi? Pole ka kuulnud, et see vanusest tingitud võiks olla? Tahaks oma last aidata aga ei oska vist enam ja ka jaksu jääb väheseks
Ette tänades hüva nõu eest
Lapse praegune käitumine annab märku sellest, et te olete tema jaoks ülimalt turvaline inimene ainus, kellele ta näitab välja oma teiste eest peidetud tundeid. Nõustun, et see on ülimalt raske olla negatiivsete emotsioonide märklauaks. Päeva jooksul tekkinud frustratsioon ja negatiivsed emotsioonid surutakse alla. Kõik see jääb ootama kõige lähedasemat ja turvalisemat inimest, kellega seda jagada. Kõlab küll kummaliselt, kuid püüdke tunda rõõmu sellest, et poeg oma negatiivseid emotsioone usaldab teile väljendada.
Positiivsete ja negatiivsete emotsioonide kogemine on elu üks osa. Ärge keelake lapsele negatiivsete emotsioonide tundmist ja väljaelamist. Emadena kahtlemata soovime, et laps tunneks end alati hästi ja püüame ennetada paha tuju tekkimist. Samas ei tohi unustada, et meile tegelikult pole ju õigust keelata lapsele erinevaid emotsioone. Selle asemel, et tekkinud negatiivseid emotsioone lahjendada, lahendada - pakkuge lapsele võimalusi oma emotsioonide väljaelamiseks. Eelkooliealine laps õpib veel toime tulema end ümbritseva maailma ja oma sisemiste pingetega. Kindlasti ei ole lahenduseks lapse tusatujudele vastamisel lõputud seletamised ja oma käitumiste põhjendamised selleks et endal tekkinud süütundest vabaneda ja lapse tuju parandada. Püüdke emotsioon verbaliseerida Ma näen, et sa oled tõesti kurb, vihane. Nii saate anda lapsele nn emotsioonide sõnavara, väljendamaks oma tundeid. Pakkuge tähelepanu, mõistmist, hoolitsust ja hellust. Selles vanuses lapsed võtavad päris palju energiat. Leidke kindlasti aega ka iseenda jaoks, et uut energiat koguda.
