Meie lapsel on juba sünnist saadik praktiliselt probleemsed ööd olnud. Kui alguses hakkas trall pihta vastu hommikut (siis olid gaasid), siis nüüd tuleb talle juba 2h tundi peale uinumist süüa anda, muidu magama ei jää. Enne seda ka mitmed korrad lutti panna, asendit muuta, rahustada jne. Peale esimest söötmist läheb mööda 10min ning juba tuleb vaeva nägema hakata, et laps magaks. Siputab, nühib silmi, tihub nutta... Päevased uned ei ole ka reeglina pikad ning tihtipeale kipub isegi õues vankris nuttes ärkama. Tean, et uni on lapsele väga oluline, seega on mure suur kuna sellise unega ei puhka ju välja. Rääkimata veel minu unest.
Millest võib see olla tingitud ning mida ma ette võtta saaksin tema aitamiseks? Gaasid ei tohiks need enam kindlasti olla ning hammaste kaela enam ka ei julge ajada.
Mul on oma 6-kuuse poisiga sama mure. Tavaliselt jääb ta paremini magama siis, kui on kaua enne üleval olnud ja vahetult enne magama jäämist putru saab. Kuigi see hilisõhtune söömine ju ka päris hea vast ei ole... Kuid tõesti ka minu lapse puhul on see uneaeg päeval lühike ja igal öösel tuleb ärkamisi ette. Aga head nõu ma selle vastu anda ei oska... Tahaks kuulda, mida teised arvavad.
Olete olnud väga hooliv ja püüdnud jälgida lapse vajadusi ja soove. See ongi taolises olukorras võtmetähendusega: jääda rahulikuks ja mõistvaks, üritada lapse käitumisest empaatiliselt välja lugeda neid soove, mille täitmine on talle eluliselt vajalik.
Tõsi on see, et me ise oleme erinevad ja ka meie lapsed on erinevad, ning kui ennast või oma lapsi teistega võrdlema asume, valime tihti seesugused võrdlused, mis meid ei rõõmusta. Seega on esimene tarkus võrdlemist mitte liiga tõsiselt võtta: kindlasti on lapsi, kes magavad kaheksa tundi järjest ega liiguta varvastki, aga on ka lapsi, kelle uneaeg on veelgi vähesem ja katkendlikum kui teie lapse oma. Emmede aeg väikese beebiga on keerukas ja õnnelik ühtaegu püüdkem siis teha nii, et keerukused ning mured (ja asjatud võrdlused) suurt rõõmu varjutama ei hakkaks.
Oma osa siin on kindlasti teie mõtteviisil ja hoiakutel. Ema rahulikult lööv süda, rõõmus meel ja vabadus üleliigsest muretsemisest peegeldub kindlasti ka lapses, kuna laps on nii mõneski mõttes oma vanema(te) meeleolude ja suhete peegel. Kui tunnete end üleväsinuna, olete närviline ja muretsev, siis peaksite mõtlema, kuidas paremini omaenda vajaduste rahuldamise eest seista nii seisate ühtlasi ka oma lapse heaolu eest. Ema, kelle tass on tühi ei jaksa täita ka oma lapse tassi ning nii on nõiaring kerge tekkima.
Perekoolis küsitakse tihti, kuidas oleks võimalik beebi vajadusi paremini mõista. Väikelapse vanemad on tihti hädas oma lapsest arusaamisega sel ajal, mil tilluke ilmakodanik veel ise rääkida ei oska.
Rääkida beebi tõesti ei mõista, oma vajaduste eest seista oskab ta aga vägagi hästi. Küsimus on vaid selles, kas teda ka kuulda võetakse. Sellega, kuidas laps käitub kas ta on rahulik ja rõõmus, viril ja nutune, magab sügavalt või katkendlikult annab ta teile märku oma enesetundest. Laps ei oska oma emotsioone varjata, kõik need, nii rahulolu kui ka rahulolematust näitavad tunded on märgid sellest, kas lapse vajadused on kaetud või katmata. Beebi n-ö aktiivne kuulamine toimubki selle kaudu, et proovime talle eri vastuste pakkumise teel (annan luti, pakun süüa, vahetan asendit või mähet, võtan sülle, kiigutan, räägin temaga, laulan talle) aru saada, mis on see, mida ta tõeliselt vajab.
Püüdke oma lapse soovide-vajaduste mõistmisel olla sama järjekindel nagu tema nende avaldamisega. Kui ta rahule ei jää, proovige midagi muud, sest oma nutuga ütleb ta teile: ei emme, see polnud see, mis ma tahtsin, proovi veel... Ja kui ta nutu jätab, naeratab, magama jääb siis on vastuse sisu ilmselt (rahulolust nohisevalt) selline: nii tore emme, lõpuks sai aru, mis mul vaja oli...
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Minul endal kohe 6 kuuseks saav põnn kodus. Mul algas sarnane trall tema 3 kuuseks saades, umbes. Oli rahutu ja nuttis v nutune päeval ei tahtnud ta süüa, magama ei jäänud, ainuke, mis talle meeldis, oli kõhukotis väljas ringi käimine,kus ta ka tukastas v koguni magas tund aega järjest. See oli ka see aeg, kus ta enam vankris magada ei tahtnud, muidu oli meil harjumus päeval teha kuni kolme tunniseid tiire, et selle aja jooksul ta alati magas, just niikaua, kuni ma taga ringi jalutasin. Nüüd tahtis ta ringi vaadata ja vanker ei olnud enam huvitav, lihtsalt ei nõustunud seal enam olema ja kohe jäid uned vähemaks ka. Päeval, kui magas, sisi pool tunnitekst järjest ja plaks üleval jälle...Väga vähe, öösel ärkas ikka 3 korda v nii. Magas oma voodis. Kuna talle kõhukott meeldis, eks ma siis kõndisn kõndisin kõndisin väljas, ka õhtul 9 ajal läksin välja, et teda magama saada ja maha rahustada, kui ikka midagi muud ei osanud. See alati aitas. ( kui juba väljas olime, riidessepanek oli hullumaja) Nüüdseks olen ma aga leidnud uue tee ja tegliku soovi, mis tal tõenäoliselt puudus oli. Ma magan temaga koos. Mõnikord isegi, (eriti õhtuti) ta ei taha kuuldagi magamaminemisprotseduuridest, see tähendab, et minnakse magama, selle vastu kohe ikka protest ja nutt lahti. Siis ma lihtsalt olen ta kõrval pikali, tema ka, kas minu peal, ukerdab, räägime juttu v tema jutustab nö ja mina lihtsalt olen, aegajalt saab tissi ja siis jälle on patjadevahel ja mängib oma jalgade v padjaga ja nii me sisi vestleme ja oleme lihtsalt koos, kuni ta ära väsib ja tuttu jääb. Varem ma proovisin ta siis, peale magama jäämist oma voodisee panna, kuid see ei ole hea mõte, sest ta ärkab seal hiljemalt poole tunni pärast ja on nii ärkvel kui ärkvel. Eks meie voodis on sama lugu, kuid siis ma ei märka seda, sest otsib tissi, silmad kinni, kui leiab, korra lutsutab ja jääb jälle rahulikult magama. Nüüd olen päeval sama teinud, magan temaga koos ja kui endal niikuinii unepuudus, siis algul on see suur puhkus endale ka. Tegelikult tahab ta praegu mul umbes 1,5-2 tunni tagant magada ja päeval on võimeline nii magama 3 tundi järjest ja magamegi, tema on see, kes meid ylesse ajab, ma magaks veelgi . Mul on see hea, tunne, et ta on minu moodi ja hakkasin mõtlema, et kui ma oma abikaasaga tuttavaks sain, siis ma arvan, et esimene aasta kindlasti olin ma kui takjas ta küles öösiti ja ma lausa vajasin kehalist kontakti, väga. Ma seetõttu saan oma lapsest väga hästi aru, kui ta tahab mu lähedust ja võib solvuda v lihtsalt ylesse ärgata-tõusta, kui ma temaga koos ei maga. Et olgu siis ülevalolemise aeg, kui emme nii arvab, kuid ta ei jõua ju! Siis tuleb juba kroonilin üleväsimus ja siis on suht raske teda enda kõrvalgi magama kaisutada. Seega alguses on raske võib olla isegi tulemusi märgata... võib olla ei õnnestu üldse magama jäämine nii, mul on tihti seda, kui ta on liiga kaua üleval olnud, siis külili, tiss suus ei suuda ta jääda, tal selline rahutus sees, siis võtan ta kõhu peale, ( teine asend) annan tissi ja kussutan, kuni saan lõpuks ta kõhuli voodisse panna ja ta seal magama jääb. Mis veel naljakas, no eks ma ikka aegajalt nyyd olen ta kõrvalt eemal ka, nüüd juba harjunud natuke, suurem ka, kuid ta märkab selle tihti siiani ära, kuid lõpuks jääb ta muidugi rahulikumaks ka, et see teda nii hullusti ei ehmata... No kui enda peale mõtlen, eks siis on loogiline ka, kui mu mees on muga ikka enamjaolt koos minuga tudus, ja vahepeal mitte, siis pole asi nii hull... mõtlen seda armumiseaega ikka Ühesõnaga, kui ta niimodi ülesse ehmatab, tihti olen ma köögis siis ja mees temaga samas toas. Et, oh ärkas ülesse, keeras küljelt selili ja silmad plaks lahti, vaatab otsa, naeratab, ärkas ülesse. Ei, kui ta nii teeb, varem ma ka võtsin ta ülesse, et näe, jälle magas ainult pool tundi, siis ma pööran ta ruttu kõhuli ja kui õnneks läheb jääb magama edasi, kui mitte, siis pean ta kõrvale ikka minema, tiss suhu ja koos natuke olema, kuni ta mahgama jääb, mõnikord jään isegi selle käigus . V lihtsalt tundub lihtsam raamatut sinna samasse lugema jääda, tiss tal suus, kui riskida sellega, et ta jälle ülesse ennast ehmatab ja uuesti siis püüda ta magama saada. Tavaliselt magab ta sisi veel otsa kuni 3 tundi! No nyyd tuli nii pikk ja eklektiline kiri, aga ma mõtlen, et järsku leiate mõne mõtte v... Ja kui teil kuidagi asi õnnestub siis ehk annate teada, mis teil lõpuks toimis Jõudu ja päikest, Piretpiiga
. Mul on see hea, tunne, et ta on minu moodi ja hakkasin mõtlema, et kui ma oma abikaasaga tuttavaks sain, siis ma arvan, et esimene aasta kindlasti olin ma kui takjas ta küles öösiti ja ma lausa vajasin kehalist kontakti, väga. Ma seetõttu saan oma lapsest väga hästi aru, kui ta tahab mu lähedust ja võib solvuda v lihtsalt ylesse ärgata-tõusta, kui ma temaga koos ei maga. Et olgu siis ülevalolemise aeg, kui emme nii arvab, kuid ta ei jõua ju! Siis tuleb juba kroonilin üleväsimus ja siis on suht raske teda enda kõrvalgi magama kaisutada. Seega alguses on raske võib olla isegi tulemusi märgata... võib olla ei õnnestu üldse magama jäämine nii, mul on tihti seda, kui ta on liiga kaua üleval olnud, siis külili, tiss suus ei suuda ta jääda, tal selline rahutus sees, siis võtan ta kõhu peale, ( teine asend) annan tissi ja kussutan, kuni saan lõpuks ta kõhuli voodisse panna ja ta seal magama jääb. Mis veel naljakas, no eks ma ikka aegajalt nyyd olen ta kõrvalt eemal ka, nüüd juba harjunud natuke, suurem ka, kuid ta märkab selle tihti siiani ära, kuid lõpuks jääb ta muidugi rahulikumaks ka, et see teda nii hullusti ei ehmata... No kui enda peale mõtlen, eks siis on loogiline ka, kui mu mees on muga ikka enamjaolt koos minuga tudus, ja vahepeal mitte, siis pole asi nii hull... mõtlen seda armumiseaega ikka