Meie pojal, 2a 3k, esineb häiritud unega öid.
Olen püüdnud mõista tagamaid, mis selle võks põhjustada. Vahel tulevad vist hambad, vahel jälle on ehk olnud palju emotsioone ja vahel näib, et nt vanaema juurest tulles ongi natukene liiga aktiivne. Lisaks ei mõju minu meelest hästi ka see, et magame kogu perega kõik ühes toas. Samas ei saa ma kindlasti jätta mainimata, et kuni 6. elukuuni esines ka unehäireid, mida sai ravitud Fenibutiga.
Olen hommikuks väga tihti väsinud. Laps ärkab alati hea tujuga ja vajab rahututel öödel v-o kuni ühte lisatundi magamiseks.
Üldiselt on laps väga hästi arenenud nii kõne osas kui ka füüsiliselt. Arstid ütlevad, et arengust igate pidi ees.
Olen tõsiselt mures, et laps ei puhka välja, kuigi näen vastupidist - rõõmus ja asjalik on. Päeval ei taha ta magama jääda, kuid kui jääb, magab hästi.
Kahjuks ei ole ma ise alati puhanud ja see teeb pisut närviliseks. Võin tõsiselt pahaseks saada, kui magan ja laps hakkab läbi une nutma. Torisen siis, aga võtan ikka ennast kokku ja rahustan teda. Kui ma soovitut tulemust mingi aja jooksul ei saavuta, siis olen andnud ka palderjanitilku.
Kuna sel nädalal on esinenud seda juba 3 korda, lisaks kahe ellneva nädala kohta oli ka 2 sellist ööd, mõtlen, et ehk on ikka midagi korrast ära. Ehk on vaja hakata põhjuseid uurima?
Sai üpris pikk ja segane tekst, kuid pidasin vajalikuks kõik seostuva välja tuua.
Palun nõu!
mu pojal ka on esinenud üsna palju selliseid öid. isegi kui otseselt yles ei ärka, vähkreb ta jubedalt öösel...magama jääb alati padja peal, aga hommikuks on ta tavaliselt teisel pool voodit ja ka risti voodis....
ise olen arvanud, et eks see sõltub sellest mida laps on päeva jooksul üle elanud...see mõjutab ju ennastki, kui midagi oled päeval läbi elanud siukest. väikestele aga mõjub see eriti. meil ka see asi, et meil issi kipub alati õhtul lapsega mürama....mida aga vähemalt meie lapse puhul ei tohiks teha mingi paar tundi vähemalt enne magama minekut. kohe tunduvalt paremini magab laps siis kui olen õhtul temaga rahulikult, vaatame raamatuid, paneme puslesid, räägin temaga rahulikult ja vaikselt....tasapisi räägin talle, et varsti lähme pesema ja siis tuttu ka...muidugi vaidleb ta sellele vastu, kuid siis ytlen, et ega kohe ei lähegi, veel on aega ja.....nii ta harjub selle mõttega et kunagi varsti on magama mineku aeg. see on mind küll väga aidanud. ka meie magame ühes toas....ja voodid on täitsa kõrvuti.
mis meil veel abiks on, on see, et kui magama minna, siis ennem kui tule ära kustutame, räägin temaga kuidas ma teda armastan, me kallistame, anname musi, räägime vaikselt, kes kõik juba magavad ja mis homne päev toob jne jne. see rahustab ka teda tunduvalt maha....ja muidugi...me hoiame ka käest kinni, kuni selle hetkeni kuni ta magama jääb see nagu annab talle mingi turvatundre vist.
aga noh, seda kõike teen siis, kui ma ise jubedalt väsinud ei ole ja kui ma olen meie issile suutnud ka need asjad selgeks teha...vahest ei taha ta mind kuulda võtta ja teeb ikka nii agu ise tahab....
aga need öised vähkremised on siiski ja ise olen mõelnud selle peale, et äkki on meil voodi halva koha peal...nö veesoone peal...mis kusjuures võib täitsa olla. sest mõnele inimesele, ka lapsele mõjub see väga ju. naljakas ongi, et magamistoas, vähkreb ta täiega, aga suures toas, kus diivan on meil teistpidi kui magamistoas voodi, pane ta magama ja magab terve öö nagu pisike nukuke niiet, see asi on mul veel katsetamata, aga kindlasti kavatsen ka selle läbi proovida
ja veeeeeeel üksi asi, mis meie last mõjutab, on see, kui palju on tal õhku ja ruumi magamiseks. tavaliselt enne magamaminekut tuulutame kindlasti nii magamistoa kui ka suure toa ära...u tunnike enne magama minemist. ja noh, lapsele meeldib ka jubedalt laiata, seega garanteerin talle võimalikult palju ruumi voodis...see tähendab, õhuke tekk, mis ei ahista last aga samas annaks sooja, ka võimalikult vähe igasugu mänguasju (pehmeid elukaid) voodis....üksvahe meil oli neid seal üsna palju ja siis ta ei saanud kohe üldse magatud...seega korjasin sealt kõik asjad ära ja magab jälle rahulikult.
niih...sai pikk jutt...meie laps on mudu 2, 7 aastane. käib lasteaias ka....igastahes, lodoan et said mingitki abi minu jutust ja jaksu sulle uute asjade proovimisel, seda nii lapse kui ka enda pärast. mina ka algul sain öösel üpris pahaseks lapse peale, et mida asja ta nutab jamis tal jälle häda on, aga siis sain aru, et ega ta niisama ju seda ei tee, ju siis ikka mingi põhjus oli...meie põhjus oli turvatunde puudumine ja rahulik magamaminekuks sättimine....nüüd pead sina ka enda lapsele ja sulle endale sobiliku variandi leidma
ole tubli!
aaa...võid vaadata ka seda kuidas tal padjaga lood n. äkki ei sobi lapsele padi, selle suurus, või paksus või mis iganes. meie ostsime lapsele hanesulgedest tehtud padja...see siuke tervislik ja võtab ilusasti pea kuju, on pehme ja ei vaja ära....vahepeal oli tal yks vanem padi, mis kui ma ise proovisin, öö peale vajus nii ära et tundus nagu patja poleks ja tundus kuidagi jube kõva....
ma ei tea, aga mind ennastki mõjutab padi magamisel jubedalt olen oma isikliku padja fänn....võtan selle igale poole kaasa, sest teistel lihtsalt pole sellist patja,mis mulle sobiks
issake mõtteid tuleb nüüd äkitselt nii palju....multuli meelde, et meil on ka seda esinenud, et lapsel kõht tühi öösel nüüd olengi alati ennem hammaste pesu, et äkki tahab ta midagi kerget syya jogurtit või midagi muud meelepärast....vähemalt on siis kindel, et tyhka kõhu pärast ta öösel enam üles ei ärka! sest vahel ju lapsed õhtusööki eriti ei söö, oleneb olukorrast muidugi. ja ööseks lähebki neil niimodi kõht tyhjaks.
aga see asi ka....kas te käite lapsega piisavalt õues. meie käime ka õhtuti õues näiteks....käime jalutame kõik koos, teeme väikese ringi kuskil maja ümber või metsa vahel...see rahustab ka nad maha, sest värske õhk mõjub alati hästi ka endale ja õues tegutsemine väsitab palju palju rohkem!
Tänan kaasa mõtlemast!
Ükski teie soovitus ei ole minu jaoks uus, uskuge mind!
Turvatunde puudust lihtsalt võimatu ette kujutada, et võiks olla. On igati hästi hoitud laps, mõlemad vanemad tegelevad ja arendavad mitmekülgselt täiesti piisavalt. Ei ole ka midagi ülemäära palju teinud. Kõik muu edeneb hästi. Liikuda saab laps piisavalt, samuti ka loominguliselt ennast välja elada. Toit on algusest lõpuni kõik läbi mõeldud ja isu lapsel väga hea.
Saan aru, et vahel on emotsinaalne päev, uued olukorrad ja uued teadmised. Vahel lihtsalt pole piisavalt saanud ennast välja elada emotsionaalselt. Aga kuna ma olen kursis lapse tegudega ja oskan näha seoseid, siis tekib kahtlus, et tal on raske kuhugi oma emotsioone paigutada. Mis on ka igati eakohane tegelikult...
Ja minu arvates ei ole normaalne, et selliste ööde sagedus on juba nii tihe.
Unerohi ja rahustavad preparaadid ei ole lahendus. See tegeleb tagajärje, mitte põhjusega.
Meil käisid lapsel peal unepaanika hood. Umbes aasta jooksul vanuses 2,5a kuni 3,5a Siis kasvas välja.
Ma ei tulnud ausaltöeldes selle pealegi, et äkki peaks lapsele unerohtu andma või midagi....
Milles seisnesid alla 6k lapse unehäired?
osa lapsi magavadki rahutult, kuid sellest kasvatakse välja. Jääb mulje, et annad rohtu pigem enda pärast. See ka muidugi mõnes mõttes mõistetav - puhanud ema suudab olla parem ema. Pigem soovitaksin sul aga mõelda, kuidas saad ise rohkem puhata. Äkki varem magama minna või tegeleda mingi hobiga ja anda laps veidikeseks teistele hoida.
Loodan, et mõni spetsialist ka peagi vastab ja leiad viisi, kuidas ise puhata, laps emotsioonidega hakkama saaks ja unerohud jms täiesti ära jätta saaksite.
Fenibuti soovitas neuroloog. Päris unerohtu konkreetselt ei ole andnud. Palderjanitilgad on siiski ka täiesti looduslikud. Mul lihtsalt tekib hirm, kui laps nutab lohutamatult ja miski ei aita. Peres on arst, kes väidab kiire arenguga kaasas käivat sellist nähtust. Aga ema süda ei anna ikka rahu.
Seda küll, et olen palju lapsega, aga lapse isa annab mulle piisavalt vabadust. Käin trennis, tööl osalise koormusega, tegelen hobiga.
Lapse uni on üks neist teemadest, mis on aktuaalne kuni lapse kodust lahkumiseni täiskasvanueas - kui vastsündinul loeme tunde, mis jääb ärkamiste vahele, siis teismelise puhul valutame pead hiliste uinumiste ja lõunani magamise pärast.
Loen Teie kirjast, et olete mures oma lapse häiritud ööde pärast, saan aru, et on lihtsalt ärkamisi kuid ka lohutamatuid nutuhooge. On selgelt näha, et hoolite oma lapsest väga - tegelete temaga, jälgite, et tema arengukeskkond oleks rikas ja arenguvajadustele vastav ning toit tervislik. On õnn, et teda ümbritsevad ka turvalised suhted - et tal on nii ema kui isa, kes teda armastavad ja temaga tegelevad ning kes üksteisest hoolivad. Saan aru, et olete proovinud kõike, mis võiks aidata. Uni on aga häiritud. Samas näete, et lapse arenguga on kõik väga hästi, et laps on väljapuhanud ja rõõmus.
Mis siis ikkagi võiks häiritud une põhjuseks olla? Enamus põhjuseid olete juba ise üles lugenud emotsionaalsem päev, uued olukorrad, kiire areng, hammaste tulek vmt. On väga hea, et olete rääkinud perearstiga ning võite kindel olla, et tervise ega arengu pärast pole põhjust muretseda. Pigem arvab arst, et häiritud une põhjuseks võibki olla hoopis kiire arenguperiood. Kolmas eluaasta on lapsele arenguliselt kindlasti tihe aeg, siin on kiire motoorne areng, tekkib kujutlusvõime (laps õpib mõtlema objektidest nendega tegevuslikult kokku puutumata), see on üleminekuaeg imikueast lapseikka. Laps hakkab selgelt aru saama, et tema ja maailm polegi kokkusulanult üks, vaid tema on täiesti eraldiseisev mina. See on põnev kuid keerukas eristumine et enda mina veel selgemalt kogeda, tekkib ei, sest vastandudes tunneme enda piire ju paremini. Järjest rohkem on oluline ise-tegemine jälle üks viis ennast proovile panna ja samas tunda seda võimast tunnet, et ma saan ise hakkama, siin pannakse alus iseseisvusele. Need kõik on protsessid, mis lapse psüühikat koormavad, küll positiivselt, kuid siiski, pole siis ime, kui öösel aju ikka pingsalt toimetab ja uutes süsteemides korda püüab luua. Teisel-kolmandal eluaastal hakkab laps järjest enam ja ladusamalt rääkima. On üks teooria, mis väidab, et kõne intensiivse arengu ajal näevad lapsed öösiti komaare unes, nad ärkavad siis öösel nutuga ja magavad rahutult. Teie kirjeldusele ja perearsti vastustele mõeldes, arvan, et tegu on tõesti ühe arenguetapi probleemiga, mis tuleb lihtsalt üle elada. Kui aga hing jääb ikkagi kripeldama, võiksite rääkida mõne lastepsühholoogiga. Näiteks võin ma julgelt soovitada Tuuli Vellamaa konsultatsiooni (tuuli dot vellama at morenokeskus dot ee).
Palju nõuandeid, mida uneprobleemide puhul teha, on juba kõlanud õhtused rahulikud rituaaldi, õhutatud tuba, õhtune läbimõeldud söögikord. Kardate, et last võib häirida teiega ühes toas magamine. Sellega ei taha ma nõustuda, laps tunneb vanemate läheduses ennast just turvalisemalt. Kirjutate ka, et teile tundub, et lapsel on probleeme emotsioonide väljaelamisega, kuid tõdete ka, et see on igati eakohane. Olen täiesti nõus. Kahe-kolmesele võib juba hakata õpetama oma emotsioonide ära tundmist ning aidata tal neid suunata, kuid talle endale käib see veel üle jõu. Näiteks kui laps on silmnähtavalt vihane, võib talle otsa vaadata ja öelda: ... on vihane, kui ta tahab lüüa, siis: ... on nii vihane, et tahab lüüa. Emmel on valus, kui ... lööb. Proovime hoopis .... Huvitav lugemine võiks olla L.E. Saphiro Kuidas kasvatada lapse emotsionaalset intelligentsust (OÜ Väike Vanker 2002)
Mida teha öösiti, kui laps ärkab? Ikka teda rahustada ja temaga rääkida, nii nagu juba teetegi. Kui laps räägib läbi une, võib samu asju talle tagasisidestada. Nt kui laps ütleb läbi une:Ise!Ise!, võite rahustavalt räkida, et muidugi ise, jaa-jaa, muidugi ise jne. Lohutamatut nuttu aitab vahel peatada mõni huvitav jutt, mis räägib lapsele turvalistest asjadest. Näiteks olen ma oma lapselt küsinud, et aga tead mis vanaema-vanaisa teevad? Ja siis rääkinud, kuidas on öö ja nad tuduvad, aga siis vanaisa ärkab üles, sest kiisu hüüab akna taga ja siis vanaisa laseb kiisu tuppa jne. Laps jääb kuulama, kui räägitav on talle nii tuttav, et ta oskab seda endale ette kujutada. Lõpuks jäävad meie jutus kõik tuttu, nimetan ükshaaval kõiki meie tuttavaid:Ja vanaisa jääb tuttu ja vanaema tudub ja kiisu on tugitoolis keras ja tudub ja ...
Kas anda palderjani või muid rahusteid, ei oska ma öelda, seda võiksite küsida oma arsti käest.
Ja lõpuks meenub mulle lause: Oleks mei jõudu muuta asju, mida on võimalik muuta ning jätta muutmata asjad, mida ei ole võimalik muuta. Ja oleks meil tarkust neil asjadel vahet teha. Võimalik, et lapse ärkamised on praegu paratamatud, raske on selle juures see, et te ise ei saa ennast välja puhata. Aga teate ju juttu täis tassist? Kujtage ette, et teil on üks tore ja ilus tass. See tass on täis kosutavat mahlajooki. Teie juurde tuleb teie abikaasa ja palub lonksukest, loomulikult te annate talle. Siis palub laps juua ja te annate taas oma tassist mitu sõõmu. Ja siis on sõbrataril janu jne. Ja siis on teil endal kurk kuivamas. Te tõstate tassi huultele, kuid see on tühi. Kui teie tass on tühi, pole ei saa te enam ka teisi aidata. Väga tähtis on hoida oma tass täis. Mõelge, mis on see, mis teie tassi täidab? Kirjutate, et abikaasa toetab teid ja saate tegeleda oma hobidega. See on juba väga hea. Kas saate vahel päeva ajal magada, kui öö on lühikeseks jäänud? Mis veel aitaks teil ennast välja puhata ja jõudu koguda? Et toime tulla sagedaste keeruliste öödega, on emal jõudu vaja.
Tänan teid vastuse eest!
Mulle näib jah, et küllap on paratamatu see asi. Just sain rääkida ühe emaga, kelle laps kõik sama läbi teinud. Ohh, ma nii tahaks aidata, aga vahel on tunne, et tegutsen ju täiesti huupi, lootes, et see on kõik õige.
Võib ju ka olla, et pingutan üle liigse muretsemisega. Esimene laps ja kogemust ei ole. Sestap just tahaks ikka kõik õigesti teha - nagu emad ikka, lapsele seda kõige paremat soovides...
Vaistlikult olengi toiminud kõikide nende soovituste kohaselt, kuid ei ole väga teadvustanud seda endale. Ja see olukord on suht uus, paar nädalat siis umbes kestnud.
Väga asjalik, et soovitasite kirjandust - tundub, et otsin kinnitust, kas ikka toimin õigesti ja võimalust ise last aidata kuidagi.
Aitäh, kohe palju kergem on, kui saab usaldusväärset nõu!
see nagu annab talle mingi turvatundre vist. 
mõtteid tuleb nüüd äkitselt nii palju....multuli meelde, et meil on ka seda esinenud, et lapsel kõht tühi öösel