Mul on 2 poole aasatne poeg. Ma ei saa temaga hakkama, ma ei tea kuidas temaga käituda. Laps teeb "pahandust" ja kui ma teda keelan, siis ta irvitab mulle näkku ja teeb edasi. Mõnuga kohe. Näiteks on tal paha komme jalgadega togida, nii kaisus kui ka niisama diivanil kõrval istudes. Ütlen, et "emmele ei meeldi et sa nii teed". See annab talle ainult indu juurde. Vahest proovin ka ta tähelepanu kõrvale juhtida. Aga kõige hullem ongi see siis, kui tahan mõne hetke lihtsalt rahulikult olla aga siis laps leiab, et tema peab ikka tähelepanu keskmes olema.
Teine mure on selline, et vahest mu laps läheb hüsteeriasse, kui miski temale ei sobi. Tal on mõnedest asjadest omad naljakad arusaamad. Näiteks oli mul vaja poest osta tolmukotte. Ja poiss ei lubanud. Küll ma talle seletasin mida ja miks on vaja, pakkusin, et ta võib ise valida ja maksta. Miski ei sobinud. Laps läks nii tigedaks, hakkas loopima seda tolmukoti pakki ja mind lööma ja karjuma. Oli täiesti hüsteerias. Mida sellistes olukordades teha? Lasta tal ära "laamendada", ennast välja elada? Sest sellisel ajal ei ole jutust küll tolku.
Vahest on küll täielik ahastus peal. Mida küll teha?
Olete kogenud nõutust ja nördimust poja käitumise pärast. Küllap on veidi üle 2-aastaste käitumine paljudele vanematele ettearvamatu ja mõistetamatu. Ei taha aga väita, et peaksite häiriva käitumisega leppima, pigem ikka proovida aru saada, mis paneb last nii tegema nagu kirjeldate ja millisest vajadusest ta märku annab. Sageli on see lastele justkui tore mäng panna vanemaid erineval viisil proovile ja reageerima ning jälgida, mis saab.
Kui oletate, ja võimalik, et täiesti põhjendatult, et poeg otsib sel viisil kontakti ja tähelepanu ning kahjuks ei oska teisiti. Kuidas ta võiks saada lähedust ja koosolemist muul moel, ka Teile sobival ajal, milline on sobiv viis? Täiesti kohane on reageeridagi esmalt mina-sõnumiga nagu olete teinud ning seejärel proovida lülituda poja aktiivsele kuulamisele. Mõtteainet võiks pakkuda ka jälgimine, mis olukorras sagedamini nii juhtub, mis enne toimus, millised Teie enda reageeringud on olnud jne.
Poeskäimine on kahtlemata närvesööv, kui peate valmis olema hüsteeriapuhanguks. Palju oleneb jällegi vanusest ja lapse valmisolekust taluda rahvarohket ja suurt kauplust liiga palju stiimuleid ja sellest tulenevat ärevust on paljudel lastel, eriti väikestel, lihtsalt raske taluda. Kui võimalik, veetke koos temaga poes aega nii vähe kui võimalik ja hädavajalik. Püüdke ka eelnevalt selgitada ja teda ka ette valmistada, rääkige, kuhu lähete, mida soovite osta ja milline tema käitumine Teile head meelt valmistab. Kui on väljakujunenud probleemsed situatsioonid, siis proovige neid mõnda aega vältida. Kui laps ikkagi hüsteeritseb, siis miski on tal ilmselt liialt hirmutav ja pingeid tekitav. Parim, mida siis teha saate on jääda rahulikuks ja lahkuda poest nii ruttu kui võimalik. Nagu isegi väidate, laps ei kuule Teid niikuinii. Eriti kasutud on manitsemised ja ähvardamised. Selgust luua aitab pigem jälle aktiivne kuulamine ja kindlasti siis, kui mõlemad olete rahunenud.
Ja lõpuks tunnustage ja andke positiivset tagasisidet (positiivne mina-sõnum) nendele käitumistele, mis Teid rõõmustavad.
Toredaid koosolemisi.
Paraku ei saanud ma ikkagi oma murele lahendust või nõu, kuidas käituda. See hüsteeritsemine ei ole seotud poes käimisega. Sellega saame me ilusasti üldiselt hakkama.
Probleem on selles, et lapsel on omad arusaamad asjadest ja kui emme-issi teevad midagi teisiti, läheb laps endast välja. Näiteks kui ma panen talle joogi tassi, mida tema ei valinud, visatakse see pauguga vastu lauda vms. Ja vahest hakkab siis nutma ja läheb endast välja, kuna emme-issi ei mõistnud teda päris hästi. JA küsimus ongi selles, et kui ta "laamendama" hakkab nagu tookord poeski, et mis ma siis teen. Näiteks kodus, kas lähen ära siis teise tuppa? Väldin teda? Või mis?
Paraku on tihti peale siinsete spetsialistide vastused sellised nagu kirja poleks üldse loetudki. Vastused on üldised ja mitte midagi ütlevad.
Tänan otsekohese tagasiside eest. Kirjutate, et ei saanud murele lahendust ega juhnööre lapse hüsteeriaga toimetulekuks. See ongi väga keeruline - mõista väikese lapse ettearvamatuid käitumisi ja tundeid. 2,5-aastase lapse kuulamine ja mõistmine on kahtlemata raskem kui suurema sõnavaraga lapsega, kellega on kergem kokkuleppeid saavutada.
Kui tõesti antud juhul ei piisa lapse käitumist esile kutsuvate põhjuste selgitamine (jälgimine, mis võiks hüsteeriat esile kutsuda ja proovida teatud olukordi vältida), tema mõistmiseks aktiivse kuulamise kasutamine ja sobimatu käitumisele mina-sõnumitega reageerimine, siis edasi võiks uurida last igaks juhuks ka põhjalikumalt mõne spetsialistiga, pöörduda näiteks lastepsühhiaatri poole. Hüsteeriahood ei teki niisama ja arvestada tuleb väikelapse niigi õrna närvisüsteemi.
Kirjeldatud probleemi lahendamiseks ilmselt ei piisa vaid tagajärjega tegelemisest, st lapse käitumisele reageerimine ei pruugi tuua kaasa tegeleikku muutust, kui me ei tea põhjuseid, mis paneb last tegelikult nii käituma. Mida kindlasti laps vajaks on rahulikku keskkonda ja turvalist suhet vanematega. Lapse eiramine, eemaldumine, vältimine, ammugi mitte karistamine ei ole lapse käitumise muutmiseks lahendused. "Laamendamise" ajal oleks parim olla siiski läheduses, edasi oleneb lapsest, kas ta vajab rahunemiseks füüsilist kontakti või mitte.
Nisiis, soovin väga, et Te ei peaks pettuma spetsialistides. Mida keerulisem on probleem, seda enam tuleb läheneda põhjalikumalt ja individuaalselt. Seega parim oleks pöörduda koos lapsega spetsialisti poole.
Parimate soovidega,
Marge Vainre
Mina arvan, et sellised hüsteeriad ja jonnihood tulenevad vanusest, sellest oma mina tunnetamisest. Nagu öeldakse "võimatud kahesed". Ma ei usu, et lapsel midagi viga on, et lausa psühhiaatri juurde tuleks minna. Mul endalgi pea sama vana poeg ning need hood vägagi tuttavad. Et ei taha seda tassi, tahan teist, ei taha lusikaga süüa, tahan kahvliga, tahan emme süles süüa, tahan suurt tükki (suurt liha tükki vaagna peal, mitte seda, mis tema taldrikus väiksemaks juba lõigatud), lõunasöögiks tuppa tuleb ilusti, ise ja hea meelega, papud saab ära võetud ja siis hakkab - tahan õue minna, mütsi pähe tagasi panna... mis paisub üha suuremaks ja suuremaks nutuks. Noh, lusikaid ja kahvleid valib ta ise aga loomulikult ei saa ta kõiki oma tahtmisi. Nii käibki üks seletamine, miks käib nii ja miks teisiti ei saa ning tihti ikka väga häälekalt. Seal kus võimalik, püüan vältida jonnihoo põhjuseid. Näiteks pudruhommikutel ma ei toogi teisi asju enne lauale ahvatlema, sest muidu see puder sinna kaussi jääbki, pärast on tuju paha ja ei sööda üldse mitte midagi. Meil hetkel päevakorral loopimise teema. Lendavad väiksed mänguautod ja klotsid, isegi raamatud. Siiamaani pole see aidanud, kui ütleme et oleme kurvad, kui sinu ilusad autod katiki lähevad, ja et need maksavad palju raha jne. Ta samuti naerab ning viskab edasi. Olen pannud tähele, et mingi ilme muutus toimub, kui räägin, et õel võib väga valus olla ja õde nutab siis, kui sa klotse niimoodi viskad.
Kui asi väga hulluks on läinud ja ma end vaos püüan hoida, olen läinud ise teise tuppa. Nutt muutub siis veelgi kõvemaks.
Kõige hullem on riidesse panek. Ei taha pluusi, ei taha pükse, ei taha ise, ei taha, et emme aitab natuke, rabeleb ja karjub. Suure surmaga saab see tehtud, eriti kui kuskile kella peale vaja minna. Tahab vaadata raamatuid ja mängida selle asemel. Valmistame teda küll varakult (tund või pool) juba ette, et lähme õue ja meelitame, mida põnevat seal täna teha on või kellele külla lähme või Stellale sünnipäevale mängutuppa jne jne. Isegi see viimane pole aidanud. Ta tahab küll minna aga riietest ei taha midagi kuulda.
Ma ei tea, on see õige või vale, aga mina ootan aega, mil see periood lihtsalt ära lõpeb. Kuid jah, enne kui see lõpp millalgi tuleb, peame sellega seni hakkama saama.
Jõudu ja kannatust Evele!
Mul u sama vana laps. Muidu igati tore ja sõnakuulelik, räägib suurt sõnavara kasutades selgelt. Meil ainult üks põhjus, mis tekitab jonni- lasteaiast äratulemine. (Käib teist aastat lastehoius). Kuna põhjus on teada, siis seda vältida on võimatu- ma ei saa teda ju lasteaeda jätta. Mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine ei ole asjakohased, kui ma näen ainult tema kurgumandleid. Siis ei aita miski, kui laps vägisi riidesse ja autosse. Kodus jätkab oma karjumist niikaua kui ära väsib.
Kui maha rahuneme ja ilusti räägime, et mulle ei meeldi tema käitumine ja palun tal mitte jonnida, siis ta kallistab mind ning lubab "homme" mitte jonnida. Ja siis tuleb "homme" ning kõik algab otsast peale.
See kõik ei ole ainult minuga- ka issiga käitub sama moodi.
Ma arvan ka, et see on vanusest, sest tekkis see mõni kuu tagasi. Ootan, et möödub nagu nii mõni teinega asi.
Meil on sama vana poeg.
Teeb pahandust. Otse loomulikult... Kallab paki piima maha, kastab mahlaga lilli, kui ei meeldi miski, viskab prügikasti, kisub raamatutel kaasi ära jne... Naerab kui on sellega hakkama saanud. Aga irvitamisena pole ma seda küll veel kunagi võtnud. Ta ei teagi ju veel, mis on irvitamine, mis on kiusamine. Nii vana laps avastab alles oma mina, aega tal siis mõelda Sinu omale haiget tegemise peale. Ju ma siis jätsin ta nii lohakile, et ta saab seda teha. Tema ju ei saa veel väga hästi aru, mis vale, mis õige. Ise pead olema kõrval, ise pead olema rahulik ja seletama. Hüsteeria järgneb meil kategoorilisele keelule, kui istud maha, kuulad last ja seletad rahulikult, suunad ta tähelepanu kõrvale ja teed sellest kõrvalisest tegevusest mängu, siis tavaliselt saab ilma kisata. Aega läheb palju... Aga samas - kui ajada laps karjuma, siis rahunemiseni läheb ka kaua.
Jalgadega togimine - meil suurem laps on 5ne ja ikka ei püsi paigal. Süles niheleb, kõrval istudes togib, ajab jalgadega vehkides asju maha jne. Oleme hakanud võtma seda kui tema omapära. Väike tuuleveski...
"Emmele ei meeldi" tähendab, et Sa paned lapse vastutama oma tunnete eest. 2ne ei ole selleks valmis, ta saab vaevu enda omadega hakkama. On asju, mida lihtsalt ei tohi - ei tohi lüüa, haiget teha. Meie poiss seisab meelega tehtud pahanduste eest nurgas. Minuti. Ei streigi ka (enam). Ja tuleb palub pärast vabandust. Käitumine on õpitav ja on kohti, kus tuleb olla range, mitte rõhuda (oma) tunnetele.
Mõni hetk rahu on vajalik, aga tema ei saa sellest aru. Oma rahuhetked pead muud moodi planeerima, Sa ei saa oodata 2-aastaselt mõistmist selle koha pealt. Tema loomuses on olla elav, mängida, vajada tähelepanu...
Mida teha? Tunnetada oma last ja tema vajadusi. Võtta rahulikult, ta pole meelega paha. Ja lohutuseks võin öelda - vanem laps oli 3 aastat (2.-5. aastani) selline, et iga õhtu kui ta magama pandud, ütlesin endale - varsti läheb ülikooli... Teise lapsega on juba palju lihtsam mitte võtta liiga isiklikult tema eneseavastamise teed ja näha, kui vahva on see pisike tegelane kõigi oma veidrustega.
erinevate foorumite kylastajana olen palju lugenud 2ste jonnituuride kohta ja ootan huviga seda aega. Rocca al Mare kaubanduskeskusest otsin ka Jo Frosti raamatu Superlapsehoidja, natuke olen seda sirvinud ja julgen soovitada. Seal on teemade kaupa toodud soovitused kuidas peaks käituma lapsevanem erinevates olukordades (söömine, riidesse panemine jms). Olen läbinud ka Gordoni perekooli kursuse ja olen täiesti nõus eelpoolkirjutanuga, et minasõnumitest võib nii väikeste laste puhul veel vähe abi olla.
lisaksin oma kogemuse eelkirjutajale...
jah, (ka tugeva miimikaga edastatud) mina-sõnumid ei pruugi kaheseni alati jõuda. eriti, kui laps on afektiseisundis. kuid minu kogemuses aitab alla kolmestega väga hästi nende tunnete peegeldamine. Nt. maas väänlev laps ei taha riidesse panna, peegeldad: "Henri ei taha riidesse panna. Henri kohe üldse ei taha riidesse panna. Riidesse panemine on kohe nii-nii vastik."
