Minu mure on siis selline,et on esimesest kooselust 6a poeg,kes elab isa juures ja käib minu juurde,seni polnud isa juurde tagasi minemisega probleemi aga nüüd hakkas poeg meeleheitlikult nutma kui isa juurde tagasi viisin ja ta ei taha sinna üldse tagasi minna,nutab meeleheitlikult satub lausa hüsteeriasse kui on isa juurde minek. Rääkisin sellest ka poja isaga aga tema ei tee sellest välja ja karistab poega kui see tema nähes nutab. Kuidas saaksin seda parandada et poeg enam ei nutaks? Poja elukoht on määratud isa juurde ja isa pole nõus sellega et poeg elaks ema juures,rääkisin ka lastekaitsega ja palusin abi aga ei saanud seda:
Taoline olukord võib vanema jaoks olla väga raske, sest oma südamest õnnetut last tahaks kohe kiiresti ja tõhusalt aidata, kuid seda võib olla väga raske teha kui ei tea, mis on nutmise sügavam põhjus. Oma teises kirjas ütlete, et olete seda pojalt küsinud, kuid ta vaikib. On suur tõenäosus, et küsisite seda tema käest otse ja on suhteliselt tavaline, et sellises vanuses laps ei oskagi ehk konkreetselt öelda, mis teda häirib. Eriti veel sellises väga emotsionaalses olukorras võib oma mõtete selgeks tegemine, endast arusaamine olla keeruline. Sama juhtub näiteks ka täiskasvanutega. Soovitan teil proovida pojaga veel rääkida ja teha seda läbi tema kuulamise, kasutades selleks aktiivse kuulamise võtteid, eriti peegeldamist. Oluline on, et suudate tema juttu kuulates jääda rahulikuks ning teda kuulata ja toetust pakkuda. Peegeldamise puhul sõnastate oma sõnadega ümber selle, mida poja käitumises näete ja/või selle vähesegi, mida ta teile ütleb. Nt võite öelda, et isa juurde minemine teeb sind täitsa õnnetuks või mulle tundub, et sa tahad täna veel siia jääda või muud taolist. Laps vastab teile midagi, mida siis teie saate taas peegeldada, kuni ühel hetkel jõuate teda kuulates ja niimoodi tuge ja mõistmist pakkudes ka selleni, mis on tema protestide põhjuseks. Aktiivsest kuulamisest, peegeldamisest on ka häid emakeelseid allikaid, nt Th. Gordoni raamat Tark lapsevanem, materjale-nõuandeid leiate ka Sina Mina koduleheküljelt ja foorumitest.
Lisaks soovitan teil rahulikult rääkida veel ka isaga. Ja siin soovitan teil kasutada mina-sõnumeid rääkimaks sellest, et teil on pojaga seoses mure. Proovige vältida poja isa ründamist, süüdistamist, sest taolised asjad panevad inimese nö lukku ja vähendavad ka tema koostöövalmidust ja valmidust asjade üle mõelda, arutleda.
Kui probleemid ei lahene, siis on ka võimalus, et pöördute pojaga psühholoogi poole, kes aitab teil pojast aru saada ning olukorda selgust tuua.
