Tormid lahutusest on vaibunud ja suhe on saanud asjalikuks. Oleme mõnda aega lahus. 5,5 aastane tüdruk elab emaga. Üksikema on endaga toimetulemiseks valinud kasvatusmeetodiks keelud ja käsud - ehk hirmu.
Aeg isaga veedetakse 100 %-lt teineteisele pühendunult (laps ja isa), sest isa ja laps on "lahutatud seisus" ja iga hetk on väärtuslik - mõlemad tunnetavad seda. Loomulikult on iga kohtumise lõpp emotsionaalne - pisarateni - ja nii iga nädal. Laps on väga kiindunud isasse ja lahkumised muutuvad iga nädalaga emotsionaalsemaks. Kuidas edasi ?
Kas kohtuda rohkem, vähem, kindlates raamides...kuidas lapsele (ja ka endale) asja kergemaks teha ?
See pole alati nii, et isad ka pärast lahutust lastega lähedasteks jäävad kuid teie suhted tütrega tunduvad kirja põhjal head olevat. See on tunnustamist väärt.
Üks võimalik vaatenurk teie olukorrale võiks olla see, et kuna olete lähedased, hoolite teineteisest, armastate teineteist siis on lahkuminekul suurt kurbust tunda täiesti kohane. Kõik tunded, mida me tunneme, on tundmist väärt, ei tasu meid alla suruda ega eemale peletada. Kui aga arvate, et tegu on tõesti eriliselt kõrgenenud tundetulvaga, siis tasuks sellesse ka erilise tähelepanuga suhtuda, püüdes leida põhjusi ja leevendusi.
Pärast lahutust saavad otsa küll abikaasade omavahelised suhted, kuid lapsevanemateks jääte alatiseks. Kirjutate, et lahutustormid on vaibunud. Ehk annab seesugune olukord ka parema võimaluse eksabikaasaga tütre teemal kõnelda. Nimetate abikaasa kasvatusmeetodina keelde ja käske. Tõepoolest vanema(te) liigne autoritaarsus toob kaasa mitmeid probleeme, sh emotsionaalse ülereageerimise.
On igati võimalik, et teil on piisavalt infot eksabikaasa kasvatusviisi kohta, et teha seesugust järeldust. Samas võib olla, et avate nii vaid mõne üksiku seiga või ainult tütre käitumise põhjal. Kuidas see ka ei oleks arvan, et kui teil endise abikaasaga enam muid ühiseid teemasid ei ole, siis tütre kasvatamine võiks jutuaine olla küll, ja mitte vaid korra. Laps kasvab ja areneb ning teiegi vanematena arenete on väga oluline jagada selleteemalisi muresid, ja kindlasti ka rõõme.
Ma ei arva, et ema-isa peaksid kõiges lapse kasvatamisse puutuvas samal meelel olema, kuid selgus nõudmiste ja sisukohtade osas on siiski vajalik. Ebajärjekindlus ja suured kontrastid vanemate kasvatusmeetodites ei ole kindlasti lapse arengut toetavad. Seega on minu soovitus hoida lapse emaga paremat kontakti püüdke teda kuulata ja mõista, rääkige avameelselt oma tunnetest-mõtetest, hoiduge süüdistustest. Nii saate paremini aru ka lapsega toimuvast.
Kui emotsionaalne temperatuur on kõrge ja pole vahet, kas täiskasvanul või lapsel on tõhus temperatuurialandaja mõistmise ülesnäitamine ja kuulamine. Hea on teada, et lohutamine, teemavahetamine, moraalilugemine ega keelamine ei kuulu abistava kuulamise juurde need võivad vaid ärritust ja mõistmatusetunnet suurendada.
Soovin teile kannatlikkust nii lapse kui ka tema ema kuulamiseks ja ilusaid hetki koos tütrega.
Tänan vastuse eest! Kannatlikust mul on ja suhtlemise lapseemaga olen hoidnud aktiivse just niipalju kui seda lapse jaoks vaja on. Sain ka sellist nõu, et rutiini suhtlemisse lapsega ei ole mõistlik tuua, kuigi arvasin, et see võiks sellises olukorras stabiilsust tuua. Kuid seda saab ka vabalt suheldes ning seletades ja lahkudes positiivseid perspektiive luues...näiteks järgmise kohtumise suhtes. Kuna ema on siiski nö karmikäelise kasvatusega, siis püüan sellega arvesta - et last mitte segadusse ajada. See võiks olla teistpidi kui laps elaks minuga.
Samas kindlasti ei kavatse ma lapsega suhelda läbi hirmu...kui see teda segadusse ei aja, siis saabki vähe rikkama pildi maailmas toimuvast
