Laps saab peagi 2-aastaseks. Pidevalt meie laps lööb mind, kui midagi ei saa või ei lubata. Küll lihtsalt vastu jalga, küll vastu nägu.
Enamasti olime harjunud mängima pool aastat vanema sõbraga. Tema lõi, lükkas järjepidevalt meie poissi. Sai küll keelatud, aga ei midagi. Mingil hetkel hakkas aga ka enda eest nö seisma ning mängukaaslasele vastu lööma. Nüüd nad enam eriti ei kraakle.
Nüüd mure aga teise, meie lapsest mõned kuud noorema sõbrannaga. Varem kui nad alati ilusti omavahel mängisid, siis nüüd teeb meie poiss haiget. Tüdruk röögib valust, poiss järgi ka ei jäta. Meie laps alati läheb hea meelega tüdrukule külla, tüdruk alati hea meelega ootab poissi. Täna aga tulin oma poisiga sealt ära peale 30 min seal olemist. Lihtsalt ei suutnud vaadata, kuidas minu oma laps teeb väiksemale tüdrukule liiga. Haiget tegemine väljendub siis nii kõvasti kallistades ise hambad ristis ja värisedes, raputamises, tutistamises. Kui oma last korrale kutsun vaatab ta mulle tihti täiesti süüdimatult otsa ega saaks nagu millestki aru, ometi peaks saama ju. Lõpuks hakkab ka ise nutma nagu oleks talle liiga tehtud. Nii hale lihtsalt. Tulin sealt nuttes ära, sest nii kahju oli oma lapse käitumise pärast ja kohutavalt häbi.
Mida ma tegema pean? Tean, et laps nagu reageerib üle ega oska oma emotsioone kontrollida ega vaos hoida. Kuidas ma käituma pean? Ma lihtsalt ei julge teda selle (oma parima sõbranna) väiksema tüdrukuga kokku lasta.
Mainin ära ka selle, et ma ei karista last füüsiliselt, ei peksa, löö ega raputa. Kuidas siis temal sellised kombed on?
2-aastastel on keeruline ennast teiste sussidesse panna. Seetõttu ei saa ta aru, et teisel lapsel või Teil endal võib valus olla, kui ta lööb, pigistab tutistab jne.
Teine oluline arenguline iseärasus on see, et selles vanuses laps ei oska oma negatiivseid tundeid (frustreeritust, pettumust, pahameelt jm) ju veel sõnades väljendada. Väga tihti laps siis hammustab või lööb. Asi ei ole selles, et Teie olete talle kuidagi neid kombeid õpetanud või midagi valesti teinud. See lihtsalt on arenguliselt lapse jaoks keeruline etapp. Ta ei suuda ennast väljendada ja tal puuduvad veel pidurdusprotsessid, mis aitaks tal ennast kontrollida. Teil ei maksa sellepärast häbi tunda.
Mida teha? Muidugi on Teil valus vaadata, kuidas Teie oma laps teisi lööb ja muidu haiget teeb. Kuid teie ülesanne on lapsele õpetada uusi viise, kuidas oma vihaga toime tulla. Näiteks kohe kui näete, et laps lööb teist, tuleb sekkuda ja öelda "Ei tohi". Samuti võib lapsel ümbert kinni võtta, et ta oma tegevuse lõpetaks. Samal ajal võiksite kasutada aktiivset kuulamist ehk siis peegeldada tagasi lapse tundeid ja käitumist. Näiteks: "Sa oled pahane, et ta sinu mänguasja võttis", "Sa tahaksid temaga mängida ja oled kurb, et tema ei taha" jne.
Arvestada tuleb sellega, et laps õpib oma käitumist muutma pikema aja jooksul. Selliseid sekkumisi ja seletamisi tuleb teha mitmeid kordi. Ei maksa loota, et ühest seletamisest piisab. Niiet varuge aga kannatust
