mure sügisel sõime mineva tüdruku pärast - laps pelgab. Mänguväljakul käies kulub enamasti enne tund, kui ta aktiivsemalt tegutseda julgeb, kui me just ainsad mängijad ei ole. Kodus väga elav laps on justkui kapslis ja jälgib hirmuga iga kõvemini häälitsevat last. Täna sain aimu, et see on tema enda jaoks päris suur probleem - liivakastis tuli ligi temast väiksem laps ja minu tüdruk lasi endalt lihtsa liigutusega käest võtta mõlemad kühvlid ja oma kalli mõmmi. Ilma igasuguse jõuta, istus nagu soolasammas ja siis hakkas nutma, kusjuures muidu on ta selline, kes kõik oma asjad teisele lapsele annaks, kui vaid saaks võõraste leludega mängida. Kas mina kui ema tegin valesti, et teda lohutama hüppasin, ehk peaksin kõrvalt vaatama ja laskma tal ise teiste lastega suhtlema õppida ? Mure on, kuidas ta sellise arakesena lasteaias hakkama saab, seal ju emmet pole lohutamas ...
Olete märganud tütre pelglikkust teiste laste suhtes ja püüate aidata tal sellega toime tulla. Võimalik, et laps on kogenud midagi negatiivset ja nüüd tajub teisi lapsi, mõnd kohta või olukorda hirmutavana. Kartusest ülesaamine võtab aega, laps vajab kindlustunnet, et midagi hullu ei juhtu. Kui ta aga kogeb tasapisi positiivseid elamusi teiste laste ja mängukohtadega, siis suudab ta taluda ka väikeseid tülisid.
Selles vanuses lastel pole veel välja kujunenud empaatiavõimet ja ka omaealisi mängukaaslasi võetakse pigem sarnaselt mänguasjadena. Nad ei pruugi aru saada, et põhjustavad teisele valu või kannatusi üksteist tõugates või asju ära võttes. Kui laps püüab teist lohutada ja tema vastu kena olla, siis on juba sisseelamisvõime ja sotsiaalne valmidus tekkinud ning ka kohanemine nt lasteaiaga kergem.
Mida Teie omalt poolt teha saaksite? Ema kohalolekut vajab laps selles vanuses veel üsna pidevalt, et tunda end turvaliselt. Oluline on, et oleksite kättesaadav ja silmapiiril. See annab talle julgust avastada uusi asju, hirmudest üle saada ja ka ise enda eest seista.
Ei tahakski anda kindlaid juhtnööre, mida teha ja mida mitte. Täiesti võimalik, et liigne lohutamine ega ka laste mängu sekkumine ei aita neil ise õppida keerulistes olukordades toime tulema. Peamine on Teie lähedus, kui ta Teid vajab ja tahab jagada oma elamusi, nii positiivseid kui negatiivseid. Pettumused ja viha on laste vahel sama loomulikud kui rõõm ja naer. Abiks võiks olla lapsele täiskasvanu poolt see, kui proovida seletada ja vahendada toimunut. Näiteks sarnaselt aktiivse kuulamisega, rääkides, kuidas te toimuvast aru saite tüdruk võttis sinult kühvli ja mõmmi ja tahtis ka nendega mängida. Sina oled nüüd aga kurb. Tahad ka mängida. Millega sa tahaksid mängida? Jne.
Mõnusaid hetki ja uusi kogemusi.
