Meil siis mure potil käimisega.Renee on1,4 aastane taiplik,terane,energiline ja vahest ka jonnakas nagu enamik selles vanuses lapsed on.Tema kohta käib ka selline lause:ei seisa pudeliski!
Enne aastat,kui hakkasime potil käimist tasapisi harujtama läks ka meil üle kivide ja kändude,aga poiss vähemalt istus potil ja vahest õnnestus isegi suurem häda potti teha.Seejärel hakkasid meid järjest kimbutama igasugused haigused.I-le pani punkti see kõhu haigus,mida põdes terve pere ja väike poja veel mitu korda.Ta oli kaua palavikus ja nõrk sellepärast ei kiusanud ka teda potiga(sel hetkel ei tulnud see ausalt öeldes pähegi).Praegu tagantjärele mõtlen,et äkki see oligi viga.Hiljem,kui poiss tervem hakkasime uuesti potile panema-tulutult. Mõtlesin,et suvi tuleb hakkab paljalt väljas jooksma küll harjub-ikka ei midagi.On igasuguste asjadega potile meelitatud küll magusaga,raamatute-autodega(talle väga meeldivad raamatud ja autod)koos proovitud hädasid teha,suurema vennaga koos,et suur venna tegi pissi ära saab palju paisid ja kiidusõnu väiksem siis läks tegi ka vennale kalli,kalli ja pai,pai!Maal on meil kuivkäimla ja siis on lastele toodud pang pissimiseks vahest võtab kaane ära ütleb:pss siis mina küsin:kas sa tahad pissile? Renee raputab pead ja ütleb samal ajal ``ekee``ja hetkekese pärast ongi piss püksis siis tuleb toob minule veel oma pissipoti ja üleb ise pss ja katsub oma märga jalgevahet.Kui aga ise potiga tema juurde minna siis paneb poiss jooksuga plehku!
Öeldakse,et peamine on mitte suruda potile ise proovinud nii ka käituda ja siis pärast pissimist olen talle ikka meelde tuletanud,et potti peab pissima.Vanaema ikka vahepeal saab ta potile kommidega mina seda nagu heaks ei kiida,aga ütle sa talle seda...äkki see aitabki ega ei tea ju.
Ema ütles küll,et poiss ei hakka sinu tahtmist tegema enne kui päris ise käima hakkab,et ära muretse ta nii väike veel!Võibolla ei peakski muretsema-no aga ikkagi muretsen.
PS.Ma tean küll,et kõik lapsed on erinevad,aga vanem poiss hakkas potil käima ilm mingite probleemideta 1,3aastaselt.Praegu on ta 8-aastane.
Ette Teid kõiki tänades
Taimi.
Tere! Mul on sama vana pisike poiss ja temalgi on vanem vend, aga 3,4 aastane.
Esimese lapsega läks mul see probleem nagu kergemalt, kui teise lapsega. Esimest last ma hakkasin harjutama potil käima kusagil 10 kuuselt või veelgi hiljem. Alustasime ikka niisama istumisega potil. Panin ta potile istuma ja antsin siis joogikruusi kätta, ja nii moodi õnnestus meil isegi pissi potti saada. Aga siis kui pissi tehtud, siis hakkasin teda iga tunni tagant potile paneme. Ja ausalt öeldes, see ka toimis, kui kohe piss ei tulnud, siis jälle joogikruus kätt ja pissi tuliga. Muidugi juhtus meil ka vahel väikesi õnnetusi.
Teise lasega aga see süsteem ei aidanud. Proovisin ikka sama moodi, potile ja kruus kätte, vahel ikka tuli pissi aga rohkem kippus ikka maha. Ühe korra aga unusatsin poti tuppa, seina äärde, ja ühel hetle avastasin oma pisikese poja potil istumas ja kakamas . Nüüd on meil alati pott toas ja pisike saab oma häda ära tehtud ise, ilma sundimata. Samas võin ma öelda, et suur abi oli ka sellest, et ta nägi oma vanemat vennat potil käimas. Ja veel, alati peale tõusmist, panin ma ta potile, siis oli pissi alati potis.
Meil läks ka potiharjutamine vaevaliselt. Kui ise juures olin siis oli nõus potil olema. Nii kui ma meelde ei tuletanud või potile ei pannud, siis tegi jälle püksi. Meil lahenes olukord nii, et hakkasin alle pildiraamatuid ja mänguasju samal ajal näitama. Hoidsin mõnda asja alati poti lähedal. Siis ta seal üksi asjatas ja mingil hetkel avastasin, et ta käibki päris ise
Tere!
Lapse potil käimise harjumuse kujundamine on tõepoolest probleemiks paljudele vanematele. Miks see nii raske on?
Me ei või unustada, et ka väga väike laps on omamoodi isiksus, kellel
oma mina olemas. Nad tahavad juba väga varakult ise asjade üle otsustada, mis nendega toimub. Üheks võimaluseks ise otsustada ongi potil käimine või sellest keeldumine. Kui vanemad on potil käimiseks kasutanud mistahes võimukaid võtteid, siis võibki laps võtta protestiva hoiaku ja mitte teha nii nagu vanemad soovivad. See on lapse viis omamoodi arvamust avaldada tema ümber toimuva suhtes.
Seega hirmutamise ja sunniga teeme potil käimise probleemsemaks. Laps teeb potti siis, kui tema seda tahab, mitte aga siis kui seda soovivad vanemad. Lapse alateadlik mõtlemine on: " Annan endast ära või mitte - see on minu otsustada".
Kui kasutada meelitamist ja nn äraostmist, siis muutub potil käimine omamoodi tehinguks. Kui sina mulle annad, siis annan mina sulle vastu.
Selliste võtetega ei saa me aga mõjutada lapse füsioloogilisi protsesse.
Potil käimise harjutamine peaks toimuma väga rahulikult, normaalseid füsioloogilisi vajadusi arvestavalt.
Täiskasvanute jaoks on need toimingud väga intiimsed ja neid vajadusi ei rahuldada teiste nähes. Miks ei võiks harjutada ka lapsi potil käima eraldi ruumis? Need on omamoodi täiskasvanulikud rituaalid, mida laps jäljendab.
Seega rahu ja kannalikkust kõigile vanematele, kellel sellised probleemid. Võimu ja meelitamisega potil käimise harjumust ei kujunda.
Kinnitada positiivselt siis, kui laps on ise potti teinud. See on tema valiku tunnustamine ja nii tahab ta seda ikka ja jälle teha. Anname siin õiguse astuda lapsel esimene samm.
. Nüüd on meil alati pott toas ja pisike saab oma häda ära tehtud ise, ilma sundimata. Samas võin ma öelda, et suur abi oli ka sellest, et ta nägi oma vanemat vennat potil käimas. Ja veel, alati peale tõusmist, panin ma ta potile, siis oli pissi alati potis.
