Minu tütar sai paar päeva tagasi 15-aastaseks. Puberteet algas meie majas pauguga u. 13,5 aasta vanuses. Laps, kes sinnamaani oli erakordselt vaikne, vagur, puhas ja püüdlik muutus tundmatuseni - suu läks lukku, toauks kinni, klapid pähe, neet ninna jne. Jäi mulje, et ta ei suutnud meie seltskonda enam üldse taluda. Tekkis terve komplekt uusi sõpru, enamus temast vanemad. Tänaseks on laps jäänud vahele suitsetamisega (nii kodus vanematele, kooli juures õpetajatele kui tänaval politseile), kusjuures ta raiub kui rauda, et TA EI SUITSETA! Ainult siis ongi sigareti läitnud kui vahele on jäänud... Kahel korral on oleme teda purupurjus näinud (need on ilmselt need korrad, kui asi on nii käest ära läinud et enam ilma vanemate abita hakkama ei saada). Eelmisel veerandil olid tunnistusel elu esimesed kahed. Paar päeva tagasi sain teada, et kaks kuud tagasi kaotas ta süütuse 19-aastasele poisile. Kindlasti arvate nüüd, et meie näol on tegemist erakordselt vastutustundetute vanematega, kes lasevad oma 14-aastasel lapsel kõike seda teha. Eks mulle endalegi tunduks nii, kui ise nende sündmuste sees ei elaks. Oleme proovinud lähenemisi seinast seina - alguses proovisime muidugi keelata ja karistada, põhiliselt kõikvõimalike privileegide ära võtmisega (väljas viibimise aeg, taskuraha, telefoni kõneaeg jne). Sellest tekkis niisugune trots, tüli ja halva käitumise võimendumine, et saime kiiresti aru nende meetodite ebaefektiivsusest. Sealt edasi oleme pidanud lõputuid vestlusi, oleme püüdnud rõhuda vastutustundele, õigete valikute langetamisele, kahepoolsele usaldusele ja nii edasi, aga halvad asjad aina juhtuvad. Piirid on meie poolt seatud täpselt nii kaugele kui meie valulävi üldse lubab, tunduvalt kaugemale kui ma veel aasta tagasigi oleks ette kujutanud. Oleme käinud (eraldi) kooli psühholoogi juures, kes arvas, et ma reageerin veidi üle, et mu tütar on suht tüüpiline teismeline ja midagi ei ole veel katki, pigem on viga ikka minu liiga ranges kasvatusstiilis. Siis aga kohtus kord ka tütrega ja tundub, et SOLVUS tema käitumise peale - tüdruk ei lugenud tema poolt antud materjale, ei pidanud kinni plaanist, mille nad kahekesi järgnevaks nädalaks koostasid ning jättis talle kokkulepitud kohtumise ajaks kirjakese ukse vahele a la "Kle, mai saa su juurde täna tulla, sest ma pole oma poissi 3 päeva näinud..." Vaene psühholoog oli sellest nii okeeritud, et kaebas klassijuhatajale, kes omakorda mulle teatas. Rohkem pole psühholoogiga meil kummalgi kontakti olnud. Minu kasvatusstiil on muutunud äratundmiseni. Luban lapsel olla väljas õhtul kl. 23.00-ni, luban tal osaleda sünnipäevapidudel vaatamata sellele, et tean et seal tõenäoliselt alkoholi tarvitatakse, kontrollin tema koolitööd nii vähe kui ise vähegi suudan, ostan talle kondoome kotti. Ise aga muudkui räägin vastutustundest ja õigetest valikutest. Vastasel juhul arvan ma, et mul tütart enam polekski - elaks kusagil punkris oma arvukate vanemate poiss-sõpradega, koolis ei käiks ja tarbiks narkootikume. Iga päev on hirm, et mis veel jõuab juhtuda enne kui mõistus piigal tasapisi küpseda jõuab. Tüdruk ise leiab muidugi, et temal on praegu elu kõige lahedamad ajad, kõige lahedamad sõbrad ja kõige lahedamad seiklused. Ainult miskipärast vanematega on suhted halvad.
Ma isegi ei tea, mis abi ma ootan, võib-olla lihtsalt ära kuulamist.
Olete püüdnud oma tütrega toimunud muutusi mõista, proovinud erinevaid võtteid lubamatute käitumiste piiramiseks, kuid seejuures on mure ikkagi kurnav ning küllap ka hirm võimalike ohtude ja tuleviku ees.
Isegi kui Teie tütar ei näita seda välja ja eirab kokkuleppeid, siis usun, et omal moel mõistab ja tunnetab ta ometi, et hoolite temast, isegi kui teete seda teda vihastaval moel, näiteks piirnagute kaudu. Õigupoolest parim ja peamine, mis te teha saaksite on kõik see, mis väljendab, et hoolite temast, soovite talle parimat ning armastate tingimusteta teda ennast. See kõik aga ei tähenda, et peaksite sallima ja nõustuma kõigege, mida ta teeb või ütleb. Teil on õigus väljendada oma muret, kui näete ohte, selgitada oma vajadusi, et Teid ei kasutataks ära ning samuti Teie kui lapsevanema roll anda teada, mis on Teie jaoks oluline, mida peate õigeks jne. Vastutust võtma saab hakata noor inimene siis, kui keegi (nt vanemad) ei dikteeri ega kontrolli, vaid jätavad valikute tegemise ja ka tagajärgede eest muretsemise teisemelisele endale ja ta tunnetab seda (nt kui ostate talle kondoome, siis on vastutus nende olemasolu eest teil, mitte temal).
Teismelise jaoks on vaja iseendast leida ning selleks vajab ta eeskujusid, eakaaslasi ning suhete kaudu kujundab ta arusaamist sellest, kes ta ise on. Sellel perioodil vanemate mõju taandub, kuid ei muutu olematuks. Senised vahendid lihtsalt enam ei toimi, nagu ka ise olete täheldanud. Ja ometi vajavad nad vanemaid, kellest lugu pidada, kellele toetuda ning kes neile aeg-ajalt realistlikult maailma seletab ning ka piire seab (isegi kui nad nede vastu protestivad, vajavad nad neid ometi).
Mida sellises keerulises olukorras saate teha? Pidage maha üks ja põhjalik vestlus (üks pikk ja põhjalik, mitte igapäev natuke näägutamist ja hirmutamist). Saan aru, et olete neid pidanud ja oletan, et see võib näida kasutuna. Mõelge see põhjalikult läbi, miks senine pole toiminud, üks võimalus on temalt endalt küsida. Vestluses väljendage seda, mis Teile muret teeb ja mida väärtustate. Rääkige oma tunnetest tema suhtes ning tooge välja need küljed, mille üle olete rõõmustanud ja mille üle olete uhke, mida head ja positiivset temas näete, mille poolest on tema eriline (need võivad olla lihtsad, inimlikud meenutused, kindlasti siirad).
Alustage sellest, et tahate temast aru saada ja lihtsalt vähem muretseda, vajate kindlustunnet, et võiksite teda usaldada. Kuulake ära, mida tema vajab, mida väärtustab ja kuidas tal enda arvaes läheb.
Kui hästi läheb, siis tehke kokkulepped, mis sobivad mõlemale (kellaaeg koju jõudmiseks, helistamine, kui läheb teisiti, kodukord, õppimine ja abiküsimine tütre vastutada jne).
Ükskõik kui keeruline ka vanemate suhe teismelistega poleks, on kõige olulisem säilitada kontakt temaga. Tal on oluline teadmine, et kodus on keegi, kellega saab rääkida ka keerulistest asjadest ja on vastastikune soov mõista (see ei tähenda kõigega nõustmist).
Ja lõpuks, kui koolipsühholoogiga kontakt ei õnnestunud, aga abi kuluks ikka ära, siis ei maksa peljata minna teise spetsialisti juurde. Kannatlikku meelt ja teineteise mõistmist!
Marie, jagan Sinuga allpool natuke oma kogemusi.
Minu tütar saab mõne kuu pärast 16, sel kevadel lõpetab põhikooli. Alates ca 13. eluaastast on olnud nii ahastusse ajavaid perioode, et seda ei oskagi sõnadesse panna... Hetkel oleks nagu rahulikum aeg, nii rahulik, et ma olen lausa jahmunud. Arvasin pärast minu karistusaktsioone, et meist ei saa enam kunagi sõpru, aga nüüd - lihtsalt uskumatu, tütar eelistab nt laupäevaõhtul minuga ujulasse tulla sellele, et sõpradega joobnudpäi väljas kakerdada... ja siis me tuleme jala läbi õhtuse linna koju ja räägime sajal võimalikul teemal nagu igati normaalsed täiskasvanud inimesed. Selline suhete areng julgustab mind praegu siin ennast avaldama. Niisiis, mida mina olen teinud?
1. Olen seadnud kindlad piirid, mis muutuvad koos vanusega. Näiteks et 14-aastaselt võib olla väljas 23-ni, aga 15-aastaselt 1-ni juhul, kui järgmine päev on puhkepäev. Piiride rikkumise korral tuleb karistada. Marie, ütled oma tekstis, et karistamise peale käitus ta veelgi halvemini. Mina vaataks asja nii, et järelikult see mõjus. Võiks ju muidu öelda ka nii, et no määrasime autojuhile üks kord kiiruse ületamise pärast trahvi, aga ta pärast ületas veel rohkem kiirust, mis me enam trahvime, äkki ta hoopis karistusest ilma jäädes hakkab väga korralikuks liiklejaks. Tundub ju tobe loogika? Aga lapse karistamata jätmine, sest karistus ei näinud mõjuvat, on ju täpselt samasugune loogika! Inimene peab noorena õppima, et on olemas piirid ja nende rikkumine toob kaasa probleemid. Siis saab ta ühiskonnas edaspidi paremini hakkama.
2. Olen toetunud "kõrgemale autoriteedile" - seadusele. Alaealise eest vastutab seaduse silmis täiskasvanu, seega on mul õigus ja kohustus teada, kus laps viibib ning millega tegeleb. Joomine, suitsetamine ning narkootikumid on alaealisele keelatud, seega mina neid ei tolereeri ja igale välja tulnud juhtumile järgneb sanktsioon. Seks aga ei ole keelatud, peaasi, et teab, mis teeb. Laps on provotseerinud, et kõik joovad ning üldse rikuvad seadusi, selle peale ma vastan umbes nii, et teatavasti on maailmas näiteks ka üksjagu mõrtsukaid, sellepärast ei muudeta veel tapmist seaduslikuks.
3. Olen mõelnud selgeks, mis on lapsevanema ülesanne - kas olla oma lapse poolt tunnustatud-kiidetud või kasvatada temast tubli inimene? Mina arvan, et ennekõike tuleb olla oma teismelisele LAPSEVANEM ja alles siis SÕBER. Tal on oma sõbrad, ei maksa ette kujutada, et kui ma olen temaga hästi tore ja hea ja armas, siis olen ma talle igavesti selline A ja O nagu siis, kui ta kuueaastane oli. Nii ei lähe ja nii ei peagi minema. Et saada iseseisvaks inimeseks, tuleb lapsel oma vanematest lahti murda ning tülid käivad sinna juurde. Sõbrad on tähtsamad kui vanemad-faas tuleb läbi käia selleks, et saaks kohale jõuda Minu oma pere on tähtsam kui mu vanemad-faas. (Mees jätab oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole, olevat juba kusagil Piibliski kirjas.) Arvan, et väga paljud vanemad saadavad oma teismelised enneaegu iseotsustamise ookeanile seilama mitte sellepärast, et lapsed oleks selleks valmis, vaid sellepärast, et vanemad armastavad oma lapsi väga ning tahavad leebusega vastuarmastuse ära teenida. Selline tehing ei ole lapse huvides, see teeb tema elu hoopis raskemaks ja ei võimalda tal loomulikul viisil oma vanematest lahku kasvada.
4. Olen olnud väga vastik ja kuri ema. Ehk siis rangete kasvatusprintsiipidega. Selles asjas tuleb kuulata oma vaistu, mitte koolipsühholoogi arvamust. Koolipsühholoogi juurde jõuavad enamasti nii problemaatilised teismelised, et nn tavalised probleemid ei olegi talle midagi erilist. Aga igaühele on tema oma laps ju ainukordne teismeline, midagi tavalist ei ole! Kuri ema on tüütu närija. Ta ei lepi ei esimest, teist ega kolmandat korda, et nõud on pesemata. Ta küsib lapselt selle konkreetse sõbra nime, kelle juurde külla minnakse ja kontrollib, kas sellise nimega klassiõde on tõepoolest kooli kodulehel klassi nimekirjas. Ta helistab selle lapse vanematele, kelle juurest oma laps purjuspäi tuli ja küsib, mis ajast teismelistele alkohol laua peale pannakse. Ta ütleb, et oma toas võid teha, mida tahad, aga ühisruumides peab olema ühine kord, seega korja oma käterätik üles ja pane nagisse. Ta tõdeb, et hinnete puhul on olemas normaalsuse piir ja see läheb selle koha pealt, et kahtesid ei tohi tunnistusele jõuda. Ta käib aeg-ajalt klassijuhatajaga kohtumas ja küsib, kuidas lapsel koolis läheb. Ta ei luba panna nähtavasse kohta näole iluneeti ega teha tätoveeringut. Kui ta leiab keset koolipäeva kodust oma tütre sõbranna, kes väidab, et tal on koolis spordipäev, millest ta on vabastatud, siis ta helistab sõbranna kooli sotsiaalpedagoogile ja küsib, kas see on nii. Jne.
5. Olen olnud hea ema. Jätnud nina peale viskamata varasemad üleastumised, millel ei ole hetketüliga midagi tegemist. Andnud taskuraha kätte enne kokku lepitud aega, kui selleks on vajadus. Ostnud kalli kontserdi pileti, kuhu on suur soov oma sõbraga minna. Nõustunud, et koristada võib homme, kui täna on laps selleks liiga väsinud. Vabandanud, kui olen olnud ülekohtune või teinud vea. Väiksemat mastaapi rumalusi, nt külma ilmaga napis riides välja minekut kommenteerinud lühidalt: Mina sinu asemel nii ei teeks, aga eks sa ise tead. Küsinud kommentaare mõne noortega seotud ajaleheartikli kohta (Kirjutavad siin, et Klassi vaatamine soodustab koolivägivalda. Mis sina sellest arvad?) ja leppinud leebelt ka ühesõnaliste vastusega (aga vahel on sellest tulnud pikk jutuajamine nt lõunalauas). Lubanud panna keeleneedi. Kirjutanud kodustel põhjustel puudumise tõendi, kui lapsel hommikul pea jubedalt valutas. Jätnud enne kontrolltöö-päeva varahommikul tööle minnes köögilauale shokolaadi ja kirjakese heade soovidega. Jne.
Kommenteerin ka konsultant Marge soovitusi. Üldiselt muidugi kõik õige, aga paari asja suhtes olen selgelt eriarvamusel. Esiteks, mina ei usu ühte põhjalikku vestlusesse. Laps muutub teismelisena nii kiiresti, et seda ühte vestlust peaks juba paari kuu pärast hoopis teistmoodi pidama. Samuti arvan, et vesi uuristab kivi mitte tugevuse, vaid pidevusega. Selle asemel, et rääkida mõnel korral pikalt, pooldan mina iga teema käsitlemist kohe siis, kui see üles tuleb ja vajadusel "nämmutamist". Teiseks, vastutuse ära andmine selleks, et laps saaks ise võtta vastutuse. Alaealise eest vastutavad vanemad. Olen veendunud, et lapsed saama oma vanemate peale loota, neile toetuda, mitte et neil lastakse tunda oma tegude tagajärgi. Teismeline ei ole juba oma hormoonimöllu tõttu päris süüdiv, on impulsiivne ja grupimõjudele kergesti alluv. Ta pole neid tagajärgi ära teeninud, mis järgnevad tema loomulikule käitumisele. Seega on minu hinnangul õige, et vanemad võtavad vastutust, kasvõi tõesti ostavad ise kondoome või panevad hädaabipillid meditsiinikappi valmis (informeerides, kus ja mis) või ei luba mingile üritusele vms. Muidugi on vaja alati pakkuda alternatiive ja otsida ühiseid lahendusi, aga vastutab ikkagi täiskasvanu. Minu kogemus on selline, et järeleandlikud, räägime-asjad-selgeks-, ise-oma-vigadest-õpid-vanemad on hiljemalt põhikooli lõpuks kurvad ja õnnetud, sest lapsed on endaga hädas, segaduses ja ebakindlad.
Lõpetuseks. Üks minu tütre endine sõbranna kirjutab oma Orkuti kontos, et tal on maailma parim ema, kes teda täielikult mõistab ja üldse ei piira. See sõbranna veab koolis napilt kahtedele välja ja on käitumisprobleemide tõttu kooli vahetanud, on tarvitanud uimasteid, ei viibi öösiti kodus, suitsetab, ropendab valimatult, on väga depressiivne. Minu tütar kommenteerib sõpradele, et ta emps on jumala võimatu ja istub talle pähe jms. Aga põhikooli lõpetab neljade-viitega, suhtleb vanavanematega lugupidavalt, kuulab valju muusikat naabritest lugu pidades kõrvaklappidega, koolilõpuekskursioonil oli üks sellest klassi kolmandikust, kes ennast purju ei joonud ning (tulles tagasi oma jutu alguse juurde) eelistab vahel minuga jutuajamist sõpradega hängimisele. Olen asjade käiguga rahul.
Mis veel? Üks, mis kindel - teismeliseiga saab mööda. Sama vääramatult, nagu laps õpib lõpuks ise potil käima, saab temast ühel hetkel täiesti arukas täiskasvanud inimene, veel enam - teismelise lapse vanem, kes oma emale ütleb: "No küll need teismelised on võimatud, ma olen omadega täitsa läbi!"
ma olin vist samasugune teismeline... vanemad ei saanud minuga hakkama ja aina kaugemale läksin.
Marge kommentaaride kohta:
1. "Isegi kui Teie tütar ei näita seda välja ja eirab kokkuleppeid, siis usun, et omal moel mõistab ja tunnetab ta ometi, et hoolite temast." mina küll ei mõistnud ega tunnetanud. mulle siiralt tundus, et ma peangi tegema kõik, et oma vanemad ahastusse viia, et nad on kõige mõistmatumad ja mõttetumad tegelased, kes ilma loodud ja et kui ma vähegi suudaks, siis läheks kus ... nojah, läksingi. esimese tüübiga, kes kutsus. mingist tingimusteta armastusest vanemate poolt ei olnud mul kordagi mõtet peas ega tunnet sees. ometi ei olnud nad halvad vanemad, nad hoolisid, tegid samuti kõik, mis oskasid.
2. "Teil on õigus väljendada oma muret, kui näete ohte, selgitada oma vajadusi, et Teid ei kasutataks ära ning samuti Teie kui lapsevanema roll anda teada, mis on Teie jaoks oluline, mida peate õigeks jne." õigus võib ju olla, aga see ei tähenda veel, et teismelisele see kohale jõuab.
3. "Vastutust võtma saab hakata noor inimene siis, kui keegi (nt vanemad) ei dikteeri ega kontrolli, vaid jätavad valikute tegemise ja ka tagajärgede eest muretsemise teisemelisele endale ja ta tunnetab seda." alati pole nii. kui mu vanemad oleks mu päris ise vastutama jätnud, siis oleksin mina surnud enne kui 20 sain. vabaduse jätmine, oma mina avastamise ruum on vajalik, aga usun, et kui selles vanuses laps nii "ära keerab", siis on teatavad meetmed, mis on õigustatud. tagantjärele - on olukord, mille kohta ma siiralt väidan, et kui minu laps peaks kunagi niimoodi käituma, siis panen ta koju kinni. kasvõi luku taha. ja enne välja ei lase kui kontakt on saavutatud, kui mingi mõistmine on tekkinud. on olukordi, kus teismeline keerab ära sõprade pärast, on neid, kus enda sisemise mina pärast... aga usun, et selle eelduseks on siiski piisava kontaksti puudumine vanematega. isegi kui kõik TUNDUB kodus korras olevat võib laps olla väga-väga üksi. ja ega vestlus vii siis kuskile. terve ta maailm on valedel alustel, kogu oma olemusega otsib laps puuduvat lähedust kuskilt mujalt, samas andmata endale aru, et ta seda teeb.
4. "Kuulake ära, mida tema vajab, mida väärtustab ja kuidas tal enda arvates läheb." jah, sellest võib abi olla, laps võib isegi rääkida, aga paraku peab vanem suutma sellele infole hirmkiiresti reageerida, sest nädala pärast võib see juba vananenud olla...
5. "Ükskõik kui keeruline ka vanemate suhe teismelistega poleks, on kõige olulisem säilitada kontakt temaga. Tal on oluline teadmine, et kodus on keegi, kellega saab rääkida ka keerulistest asjadest ja on vastastikune soov mõista (see ei tähenda kõigega nõustmist)." teoorias hea küll ja eks ta nii ole ka. aga kui selleks hetkeks kui laps jõuab teismeikka, on kontakt kaotatud, siis selle tagasisaamine enne suure mässu lõppu on väga raske. ja vahel juhtub nii, et vanematel on laps, kes on targem (tegelikult küll teistmoodi mõtlev, aga paraku on lapse jaoks see teistmoodi ka ainuke ja ülim) kui nemad ja saab sellest ka aru. iga järgnev põlvkond on oluliselt varem mõtlev ja abstraktne mõtlemine võib teismelisel oluliselt kiirem ja loogilisem olla kui ta (vaesel) vanemal. selline laps räägib oma vanemad ja ka ükskõik millise psühholoogi lihtsalt ära ja jätkab oma lollusi, sest piire talle ei suudeta kehtestada, sest piiride kehtestamiseks peaks suutma mõista tema abstraktset loogikat.
usun, et iga laps on erinev ja tulebki tunnetada oma lapse vajadusi. nii raske kui see ühele vanemale oma elu kõrvalt ka ei oleks.
