Kõigepealt oli meil last üldse raske 3 aastaselt potile kakama saada-pissimisega laabus kõik hästi. Õnneks lasteaia ja kodu koostööl see lõpuks õnnestus. Nüüd teist aastat lasteaeda minnes peale 1 kuulist suvepuhkust olid lapsel erikasvatajad iga päev lasteaias. Probleem (mitte otseselt püksi kakamine vaid pigem määrimine) tuli tagasi ja laps rääkis kodus, et tal polegi kasvatajat. Nädalaga probleem vaibus.
Uuesti tuli probleem tagasi, kui lasteaias hakati aknaid vahetama ja minu poeg pandi ühte rühma endast suurematega-probleeme tekkis kaklemisega-kakles nii suurte poiste kui kasvatajaga-lõi jne. Võin vist öelda et õnneks jäi ta viiruslikku kõrvapõletikku ja sellega koos siis koju. Saime murest umbes nädalaga lahti.
Nüüd aga tagasi lasteaias on probleem ka tagasi. Laps on oma rühmas ja probleeme pole. Aga kakamas käib pidevalt (päevas 5 korda kindlasti) ja ütleb et midagi ei tule-pükse määrib, see mis tuleb pole kinnise kõhu moodi. Nüüd on hakanud jälle tulema, aga kardan et probleem süveneb, sest seekord käis asja juurde ka kõhuvalu ja pisarad.
Meil soovitati pöörduda psühholoogi poole. Millist nõu oskate anda peale psühholoogi külastamise.
Üldiselt loetakse 4-eluaastat piiriks, millest hiljem peetakse pükste määrimist (e. enkopreesi) probleemseks. Teie murekirja põhjal oletan, et näete seost lastaia ja lapse püksi kakamise (määrimise) vahel.
Kui lihtsustatult väljendada, siis enkopreesi korral võib olla põhjustajaks nii mõne seedimise või sooletalitluse probleem, kui ka psühholoogiline mure. Tegemist võib olla eraldi seisva terviseprobleemiga ning samas võib enkoprees olla mõne teise häire üks sümptom ja ilmneda näiteks koos tundeelu- või käitumishäirega. Seega esineb stressi, depressiooni, samuti hirmu korral (sh WC-poti ees), võib olla ka üks agressiivsuse ilming jne.
Selleks, et last aidata, on vajalik esmalt välja selgitada, millega antud juhul on tegemist.
Kaldun ka arvama, et kui probleem kord esineb ja siis jälle mitte ning olete märganud seost lastaias käimisega, eriti koos paljude muutustega kokkupuutumisel, eriti konfliktsete situatsioonidega, siis võib tõesti olla lapse enkopreesi vallandajaks mõni psühholoogiline probleem pinge või ärevus.
Kui tõepoolest on põhjus psühholoogiline, siis saaksite koos sellest selgust psühholoogi või psühhiaatri juurde minnes. Kui aga midagi muud, siis on vajalik arstiabi ja vastavad uuringud.
Igal juhul vajab aga laps rahulikku ja toetavat suhtumist. Abiks on kindlasti ka koostöö, infovahetus ja mõistavad suhted lastaia kasvatajatega. Liigne mure ja ärevus täiskasvanute poolt pigem lisab lapsele ärevust ja muret. Väga olulised on lapsele psühholoogiline turvatunne ja positiivsed emotsioonid. Samuti on lapsele vajalik ja julgustav, et sellest probleemist võib ka rääkida (nt on üks usaldusisik ka lasteaias), samuti oma meeleolu ja tundeid väljendada ning väga oluline on, et teda ei häbistata. Niigi on lapsel piinlik ning küllap ka mures ja tähtis on, et ta saaks oma probleemile abi ja tunda end rõõmsa ja enesekindlana.
Lõpuks tahan veel lisada, et ikka tasub spetsialistide poole pöörduda, ka siis kui selgub, et erilist probleemi polegi, ja tegelikult seda on ju veel parem teada saada.
