Olen nüüd täiesti nõutu, kuna mu 7 aastane veel viimast aastat lasteaias käiv poiss on söög suhtes nii valiv, et vahel see teeb kohutavalt nõutuks.
Hetkel on probleem just hommikusöögiga. Söögitädi ütles, et mul on mõtekas laps hommikusöögilt maga võtta, kuna ta peaaegu ei söögi lasteaias hommikul.
Pakkusin siis lapsele variandi, et hakkab kodus sööma, võileibu, krõbinaid, putru (kaerahelbe, sest see on ainuke, mida ta putrudest sööb). algul oli nõus. Aga nii, kui lasteaias oli hommikusööögiks kas muna või makaronid, tahtis ta ikka edasi sööjaks jääda. Aga endiselt sööbki ta vaid paar päeva nädalas lasteaias.
Võibolla on viga ka selles, et kuna ta ärkab minust varem, et multikaid näha, teeb ta kodus ise endale võisaia, vahel sööb krõbinaid. Samas, kui lasteaias on sel hommikul tema lemmiktoit, sööb ta seal ka. Isegi kui on kodus ka söönud.
Oeh, see jutt sai vist jube keeruline aga kokkuvõtvalt olen ma mures tema tervise pärast. Ma tahaks ühest küljest, et ta õpiks sööma ka neid toite, mida ta pole puutunudki aga arvab, et ei maitse. Teisest küljest on olulisem see, et ta saaks söödud. Peaksin siis ta lasteaias söögilt ära võtma ja kodus kõhu täis söötma? Samas on kahju mõelda, et kui ta läheb hommikul lasteada ja näeb kuidas teised söövad makarone või muna või puuvilja, siis tema ei saa...Paras segadus...
Antud kirjast ei jää küll muljet, et selline hommikune söögi valimine lapse tervisele mingit tõsist ohtu võiks kujutada. Lapse käitumine tundub vägagi arusaadav - kõigil inimestel (sh nii lastel kui täiskasvanutel) on oma eelistused, lemmiktoidud. On mõistetav, et laps soovib süüa lasteaias endale sobivamaid lemmikroogasid. Hommikune söömine kodus (nt võisai) on piisavaks linnupetteks, et jätta lemmikroogade hulka mittekuuluv toit söömata. Muidugi teeks asja lihtsamaks kui Te suudaksite lapsega täpselt kokkuleppida kas laps sööb siis korralikult hommikust kodus või lasteaias. Tervis pole kindlasti ohus ka sel juhul kui praegust süsteemi jätkate. Põhjust muretsemiseks oleks siis kui lapse toitumine oleks erakordselt üksluine või olematu kõikide söögikordade ajal.
Jah, ma ei väljendanud end eriti selgelt aga tervise pärast oleksin mures kui ta mõnedel hommikutel vaid lasteaias sööb ja kui seal toit ei maitse siis on ta ju kuni lõunani söömata. Seda siis juhul, kui ta kodus ka ei sööks. Aga siis ongi mul mõtekas jätkata seda rada, et kodus sööb ta enne nagunii ja kui lasteaias toit maitseb, siis sööb seal ka.
Seda on ka aga natuke raske aktsepteerida kuna kas see ei soodusta toiduga pirtsutamist ja valimist?
Tegelikult minul ei ole midagi selle vastu, et ta ei söö kõike asju, mida me ise. Ja jätab ühepaja toidust nt välja porgandi. Sellisel juhul ma lihtsalt ei luba peale sööki saia järada nt.
Mu elukaaslane aga ei salli sellst toiduvalimist üldse, kui jäetakse midagi taldrikule, mis ei maitse. Ja seepärast tekibki koguaeg konflikte meil omavahel...see on raske ja me ei paista kuidagi kompromissile jõuvat. Ma näen kuiväga teda see häirib, kui laps mõne asja peale nina krimpsutab...aga mis teha?
Mina hädas sama murega. Mul kodus lausa neli toiduvalijat ja igal toidukorral on ALATI keegi, kellele mõni komponent ei maitse. Sellist laua taga istumist pole juba ammu olnud, kui mõni lastest toiduga ei pirtsutax. Ex ajab kohati ka ennast närvi - no võimatu on teha sööki, mis kõigile maitsex, kuid ex püüan siiski mõista ka ja ei sunni peale kui ikka ei meeldi.
Samas mees mul ärritub pea alati kui keegi lastest jätab söögi söömata või songib taldrikus ja teatab, et tal kõht nii täis, et ei jõua enam suutäitki süüa (ometi saame ju aru, et tegelikult kõht tühi , lihtsalt tahetaxe midagi muud).Me läheme ka tihtipeale tülli mehega kui ma laste kaitsex välja astun ...tean ju isegi, et ega see pirtsutamine ilus pole ja ega igaleühele ei saa eraldi toitu valmistada ... aga hirmus on vaadata kui sundimisehirmus toit lapsel suus ringi käib ja vaat et oksele ei hakka.
NB. Laste vanused alates kolmandast kuni seitsmenda eluaastani. Huvitav, kas see ongi selline vanuseline eripära - mäletan ennast ka lapsena üsna pirtsaka olevat ja see tunne, et toit ei maitse, oli ju tol hetkel tõeliselt reaalne. Hiljem hakkasid paljud asjad maitsema
Probleem ei ole seega siis lapse tervises vaid, et elukaaslane on leppimatu lapse toitumiseelistuste osas. See on teema mida võiks sel juhul elukaaslasega kahekesi arutada (mis on selle tagajärjed, kui last sundida sööma toitu, mis on vastumeelne; mida ette võtta jms). Maailmas toimub palju asju, mis meile ei pruugi meeldida, kuid paratamatult tuleb osade asjadega leppida. Oma emotsioonide eest (sh viha) vastutab igaüks ise. Elukaaslasele ei peagi ju see meeldima, et laps toitu valib. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja selle arvamuse rahumeelsele väljendusele (nt Minule ei meeldi see, et Sa porgandit ei söö). Samas tuleb arvestada ja austada sellejuures teise inimese individuaalsust. Enamikel inimestel on olnud/ on mingitel eluperioodidel vastumeelsus mingi toidu või toiduainete grupi suhtes. Laste puhul võib olla põhjendatud individuaalsuse piiride ületamine siis kui see rikub mingil moel lapse arengut või tervist. Kindlasti ei saa väita seda, et nt porgandi mittesöömine lapse tervisele või arengule pöördumatu tagajärjega oleks. See ei ole kindlasti põhjenduseks, et kasutada mingeid rangemaid meetmeid. Väga mõistlik on see, et söömata jäänud toitu ei kompenseerita maiustustega.
Mina isiklikult ei pea õigeks sundtoitmist, kuna see üldjuhul teravdab probleemi ja lähtub nn tugevama õigusest/võimust.
