Tere,
Mind ajendas kirjutama minu eksmehe ja tema naise ning naise vanemate käitumine ja ma ei suuda enam oma mõistusega jagu saada.
Pisut tausta. Me oleme mehega lahus olnud aasta aega. Meil on kaks imetoredat last ja kui me koos elasime mehega, olid meil ühtemoodi põhimõtted laste kasvatamisel. Õigemini suunasime neid ühtmoodi ja pidasime kinni koos vastuvõetud reeglitest. Üks nendest reeglitest oli see, et laps ei pea saama kõike, mida tahab. Ja see puudutab just asjade ostmist. Me polnud ülirikkad ega ka mitte vaesed. Põhiline on see, et me ei hellitanud kunagi oma lapsi asjadega ära, seletasime neile, miks ei pea saama poest kõike, millele näpuga näitad. Meile oli (minule siiani on)oluline, et nendest ei kasvaks mingiks materjalistid, kes arvavadki ka suurena, et elus saab kõike väga lihtsalt - näitad vaid näpuga ja see asi on sinu oma! Kahjuks aga on mees oma meelt muutnud, sest elab koos rikka naisega, kes alati, kui lapsed nende juures on, veab nad poodi ja lapsed võivad valida endale ükskõik, millise mänguasja. Ja ma ei liialda. Alati tullakse koju uute lelude ja riietega ja uhkeldatakse, et vot issi ja see tädi saavad meile selliseid asju osta. Ja kui mina nendega koos poes käin, saan kuulda etteheited, et aga emme, miks sina meile ei osta seda, mida me tahame. Ma siis alustan otsast peale sama juttu, mida oleme neile koos rääkinud, et esiteks, emmel ei ole niipalju raha, et saaks osta kõike, mida nad tahavad ja ka seda, et neil on juba väga palju mänguasju, mis seisavad puutumatuna...Nüüd on see asi nii kaugel, et lapsed lunivad issi juurde, ja põhjuseks pole enam see, et nad igatsevad issit vaid, et tädi ostab neile uusi asju.
Ma olen sel teemal mehega rääkinud ja palunud, et ta jätkaks meie põhimõtete järgi käitumist. Tema aga on arvamusel, et las nad tunnevad ka elust rõõmu ja kui nemad seda lubada saavad, et kõike osta, siis miks mitte??
Aga miks peab seda armastust näitama välja asjade üleküllamisega? kuidas suured inimesed ei saa aru, et seda aega, mis nad koos olla ei saa, ei kompenseerita rahas ega asjades vaid tuleks olla lastega lihtsalt koos ja teha huvitavaid asju koos....Mul on nii kahju, et minu kasvatustöö on luhtsa läinud ja ma tunnen, et ma ei saa enam oma mehega ühisele keelele selles osas. Mida teha?
Kirjeldate olukorda, mis on tõesti keeruline ja abituks tegev. Eraldi elavate vanemate erimeelsus reeglite kehtestamisel võib olla vägagi keeruliste tagajärgedega. Olete neid isegi juba tunda saanud. Olukorra pikalt kestes võib laps tunda ennast segaduses olevana ja tal tekib raskusi ka mujal (lasteaias, koolis) reeglitest kinni pidamisel. Kirjast ei selgu küll see, kui vanade lastega tegu on, aga paraku mida noorem laps, seda vastuvõtlikum ta on vanemate poolsetele mõjutustele. Eelkooliealised ja algklasside lapsed võivad üsna loomulikult muutuda asjade keskseks. Seetõttu on kohe eriti oluline, et vanemad seaksid piirid ja annaksid mõista, et kõike kohe ei saa. Kui lastel seda piiri ei teki, siis on neil hiljem elus väga keeruline. Neil puudub oskus oma soove ohjata ja elus ka muid väärtusi (sõprus, head peresuhted jm) näha. Tihtilugu ongi nii nagu Te ütlete vanem, kes hakkab asju ostma tunneb sageli süüd, et pole piisavalt palju lastega koos. Paraku ei taha lapsed TEGELIKULT asju (kuigi nad väidavad vastupidist), vaid hoopis ühiseid tegevusi. Asju ostes võib juhtuda, et lapsed ka hiljem hakkavad oma suhteid kompenseerima asjadega.
Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kuidas Te täpsemalt oma laste isaga rääkinud olete. Tegu on olukorraga, kus enesekehtestus mängib olulist rolli. Näiteks võiks laste isale öelda kehtestava mina-sõnumina Kui lastele asju osta, siis satun mina väga raskesse olukorda. Lapsed ei kuula enam mind ja ootavad minult samuti asjade ostmist. Mul ei ole selleks aga võimalust ja samuti ma näen, et nad muutuvad väga asjade keskseks. Mul on seda väga kurb näha ja samas olen ma n ise nendega hädas. Mõte on selles, et Te räägiksite asjadest nii nagu need Teile mõjuvad ja tunduvad, mitte ainult sellest, mis on õige või vale. Muidugi tuleb isale selgitada ka erinevate reeglite ja asjade ostmise mõju lapsele, kuid väga selgelt tuleb ka endast rääkida. Nii on sõnum selgem ja otskohesem. Kui isa poolt tuleb vastu jutt, et milleks keelata lastele elust rõõmu tundmine, siis soovitaksin Teil kasutada aktiivset kuulamist. Aktiivne kuulamine tähendab, et peegeldate teise inimese öeldut ja ka tema tundeid talle tagasi. Antud juhul olete ise üsna õigesti tabanud, et isa püüab lastele headmeelt teha, sest ta ei saa nendega piisavalt koos olla. Nii võikski öelda Sa tunned, et sa ei saa lastega nii palju koos olla ja seetõttu tahad neile asjadega head meelt teha., See on sulle oluline, et lastel hea oleks jm. Nii näitate, et mõstate teda ja seetõttu on ka tõenäolisem, et temagi üritab Teiega arvestada.
Kuigi eemal seisjana on lihtne neid näpunäiteid anda, siis ise selles olukorras olles võib olla päris keeruline. Samas julgustaksin ikkagi proovima.
Olengi niimoodi isale rääkinud, kuidas see minule mõjub.
Ja asju ostab pigem siis hoopis see rikas uus naine, kes võibolla omakorda püüab mu laste poolehoidu niimoodi võita. Lapsed on 5 ja 8 aastased.
Mees on minuga rääkides enamasti ülbe, arvab, et mina pean lastele kõik ise selgeks tegema ja pole minu asi, mida tema naine teeb meie lastega....
aga jah, ma proovin uuesti rääkida temaga. Loodetavasti ta hakkab mind mõistma....
