Poja on praeguseks 1 aasta ja 4 kuune. Oleme viimasel ajal hakanud praktiseerima ka ilma jalutuskäruta õues käimist, et laps saaks harjuda ka nö muu maailmaga omal jalal. Probleemiks on aga see, et poja läheb otsejoones autoteele. Elame vaikses rajoonis, kuid autosid liigub ka meie tänavatel. Enamasti on olemas ka kõnniteed, kus peal saab jalutada, aga lapsele meeldib vaatamata sellele minna just autoteele. Olen proovinud lapsele saata ka mina sõnumit ja selgitada tema juures kükitades, miks sinna minna on ohtlik. Selle peale kui ma talle ütlen, et emme on hirmul sinu pärast, sest auto võib sulle otsa sõita ja siis ei ole emmel enam tema kallist poja, tuleb ta alati ja teeb mulle pai, mis peaks olema märk sellest, et ta saab tegelikult aru kuiväga see mulle hirmu valmistab. Hinnangut andes tundub mulle, et ta saab ka sellest aru, et sinna minna ei tohi, aga läheb ikka. Otsustasin praegu, et enda närvide huvides käin lapsega ikka vankriga õues ehk läheb veel aega kuni ta sellest aru hakkab saama. Mis nõu annate teie? Püüan väga talle läbi Gordoni perekooli oskuste seda selgeks teha, kuid tundub, et asja sellest praegu ei saa.
Tere!
Väga armas on lugeda, kui kannatlikult Te oma pisipojale elgitustööd teete. See on hea alus Teie ja lapse vahelistele siirastele suhetele.
Kuid nagu lastega ikka, tuleb siingi arvestada ealiste iseärasustega. 1,4 aastane on veel väike ja tema pidurdusprotsessid ei ole veel välja kujunenud. See tähendab, et kui teda suur ja lai autodee köidab, siis ta sinna ka tõttab. See on ju palju põnevam kui kõnnitee! Kuid see ei jää alatiseks nii. Mida vanemaks laps saab, seda paremini ta suudab ennast kontrollida ja seda vähem peate talle mina-sõnumeid kordama ja teda jälgima. Praegu on aga veel selline aeg, kus tuleb temaga kaasas käia ja autoteest eemale suunata. Aeg ajalt siis ka rääkides, miks Te seda teete.
