Meie mureks on see,et meie tütar, kes on muidu kõiges väga hakkaja ja arukas laps (ka lasteaias kiidetakse teda,et ta on oma ea kohta väga hästi arenenud nii käelises tegevuses kui ka sõnavaraliselt) siis meie mure on see,et ta siiani kakab püksi.Saime mähkmetest lahti ka väga hilja kuna selgus,et tema puhul praktika jätame mähkme ära kui mähe igakord ära võttes on kuiv ja ta pissib potti ei toiminud vaid kui me jätsime 1,5 kuud tagasi üldse mähkme ära hakkas ta päeva pealt potil pissil käima.Aga kakamiseag siiani probleem.Esmalt oli näha,et ta vältis kakamist ja hoidis kakat kinni (varem kakas iga päev reguaalrselt siis hakkas kakama umbes 2-3 päeva tagant) ning katekooriliselt keeldub minemast potile kakamiseks.Pissiga aga suurde potti väga kenasti - ei soovi et teda abistatkse ja ütleb kenasti kui pissi häda.Vahel mänguhoos ikka juhtub,et unustab ära ja tuleb püksi pissi ka aga seda on tõesti harva. Kaka tulles ta hetkeks nagu tardub ja ütleb siis kaka tuleb ja kohe ka kakab.Kui ma üritasin uurida,et kas sa tunned kui kaka hakkab tulema,et mõista kas see kakamine on tahtmatu ehk ise-eneslik siis ta väga selget vastust mulle küll ei andnud.Mida peaksime edasi tegema.Mul on lapsest nii kahju kuna saan aru,et teda ennast ka see häirib ja samas kuidas peaksime meie käituam,et ta ei tunneks,et me oleme temas pettunud et ta ei oska kakada potti?Lasteaias saan aru,et kasvataja halvustab teda,et kas sa oled tita,et sa püksi kakad ja see on alati esimene asi mida ta lasteaias koju tulles ütleb - mina ei ole tita!Kuigi laps käib eralasteaias ei julge me kasvatajale märkust teha,et ta last ei halvustaks kuna kardame,et see tekitab meie lapse suhtes kasvatajapoolset negatiivset suhtumist.Mida peaksime edasi tegema?Väga murelik emme.
Mulle tundub,et valest kasvataja reaktsioonist asi süveneb, laps elab seda "titaks" nimetamist valulikult üle ja kasvataja sisendab talle, et ta ei saagi hakkama. Tuleb ikka julgeda oma last kaitsta.
Sellise probleemi juures on võimalik kaks seletust kas tegu on psühholoogilise tõrkega või on tegu orgaanilise häirega (nt mao-seedetrakti infektsioon). Nii näiteks kõhukinnisus roojapeetusega ja jämesoole ületäitumisega viib fekaalide vedeldumisele sooles, millega võib kaasneda pükste määrimine. Teie loo puhul, nii nagu see on kirja pandud, jäävad enam kõlama viited probleemi psühholoogilistele alusmehhanismidele laps on saanud selle toimingu sooritamisel mingi ebameeldiva/hirmutava kogemuse. Kui lasteaias järgneb äpardusele veel halvustav toon siis see antud juhul veel süvendab probleemi raskust ja püsimist. Seega kindlasti oleks esmane soovitus probleemi arutada kasvatajaga ja anda teada kui hingeliselt raskelt laps toimunut üle elab ja leida koos viisid, kuidas last abistada. Kodus, et laps ei tajuks negatiivset suhtumist, on oluline siiras julgustamine ja toetus. Võit valehäbi üle saab tulla vaid turvalises keskkonnas ja positiivsete kogemuste läbi.
Lp. Angela Jakobson
Pöörduksin teie poole samasuguse probleemiga. Minu 1 aasta 10kuune tütar keeldub potti kakamast. Pissil käib ilusti kuid alates ajast mil kogemata tuli potti ka kaka, enam kakale ei lähe vaid teeb kaka püksi. Tundub et tegu on psüholoogiline. Ehmus vist nähtust ära. Olen püüdnud rääkida, et kõik käivad kakal potil ja kõikide kaka näeb selline välja kuid tulutult. Ehk oskate anda konkreetsemad näpunäited kuidas teda potile kakale meelitada või mida talle rääkida, et ta oma halvast kogemusest üle saaks?
Tere,
nagu teiste oskuste õppimisel nii ka potilkäimise omandamisel tuleb ette õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Aasta ja kümnekuune laps on veel väga väike ja oleks ülekohtune nõuda temalt potil käimise osas igakülgset meisterliku sooritust. Ta on niigi olnud Teil väga tubli. See, millal potilkäimise oskus täielikult omandatakse on väga individuaalne. Esimese- teise eluaasta vahel ei suuda laps oma keha veel nii hästi valitseda, et potil istudes lõdvestuda sellisel määral, et see aineliselt tulemuslik oleks. Umbkaudu teiseks eluaastaks on lapsed valmis demonstreerima oskusliku potikasutust.
Teie arvamus on, et laps on saanud ehk potti kakamisel hirmutava kogemuse ja soov on julgustada teda selle protsessi juures .
Minu soovitus siinkohal oleks aga praegusel hetkel võtta aeg maha ja oodata. Tegu pole katastroofiga. Üleliigne tähelepanu ja reaktsioon sellel teemal võivad kinnistada lapse hirmu. Pakkuge järjekindlalt potti, kiitke selgeks õpitud oskusi. Survestamine ei vii mitte kuskile. Julgen praeguse kirja põhjal arvata, et tõrksus kakal käimise osas laabub teemasse rahuliku suhtumise foonil iseenesest ja laps oma teise eluaasta sünnipäeva paiku on potil käimisel Meistriks saanud.
Edu ja kannatlikust teile mõlemale,
Angela Jakobson
Ka meil potti kakamine probleemiks. Laps on 2,5aastane ja potitamisega alustasime 8ndal elukuul. Loomulikult on potiga harjumine käinud tõusude ja mõõnadega. Teadlikuks potilkäijaks sai ta 2aastaselt ja on pissimise osas igati tubli - ise jookseb poti peale ja võtab püksid ära. Püksipissimist on juhtunud harva ja mingit traagikat pole sellest teinud. Poti peale pole me teda (minu meelest) kunagi sundinud, isegi mõõnaperioodid on lapse enda poolt lõpetatud - laisa päevapealt on ta hakanud taas pissil käima. Oma arust olen kakamise osas väga kannatlik olnud, talle aeg-ajalt ikka potti pakkunud, aga laps nõuab järjekindlalt mähet - otsib kasvõ ise mähkme üles, paneb jalga, sulgub end oma tuppa ja teatab siis, kui kaka tehtud. Kui mähet ei leia, siis läheb nutuga kasvõi hüsteeriasse.
Kas peaks leppima ja olema kannatlik või on 2,5aastase ja 9kuuse potistaaiga lapse puhul juba mingid paremad nõksud, kuidas kakat potti meelitada.
Iga oskuse omandamine, õppimine on raske, ümberõppimine kohati veelgi raskem. Harjumuse jõud on tugev. Seega soovitaks mähkme valikuvõimalusest loobuda. Reaktsioon võib esiti olla äge, kuid peale paari korda raevukat protesti peaks see vaibuma ja mähe ununema (tingimusel, et sellist võimalust pole enam silmapiiril). Proovida võib ka seda, et võimalusel näiteks muretseda lapsega koos uus väike pott kakamise pott. Laps ise valib endale meelepärase värvi ja pildiga. Ehk innustab selline uus element oma varsemast harjumusest eemalduma ja annab hoogu uue õppimisel. Kindel on aga see senikaua kui jätkata vana harjumuse soodustamist uue käitumise õppimist tõenäoliselt ei toimu. Iga uus asi on harjumatu ja raske esialgu seega vana, harjumuspärane toimetamisviis on palju mugavam.
Jaksu ja kannatlikust ümberõppel !
Meie mure on kombineeritud, nimelt esiteks hoiab 2a ja 4 kuune kakamist mitu päeva kinni ja teiseks nõuab ise mähkut, toob selle kapist, et jalga panna. Kuna aga kaka häda annab mitu päeva tunda ja tema hoiab seda kinni, siis on mähku põhimõtteliselt kogu see aeg tema nõudmisel jalas ja ka kõik pissid tehakse sinna, kuigi 1 a ja 8 kuuselt oli juba pissimise osas mähkmevaba.
Olen võtnud vabamalt paar kuud, et möödub kuid asi pole möödunud, kuimähkut ei pane või võtan ta vägisi kätele, et 5 päeva kakamata last kasvõi dussinurga põrandale kakatada (teen seda siis, kui näen, et ta jälle hoiab kakat kinni, kui kaka häda tuleb, sellise meetodiga oleme saanud kakatud) siis nutab hûsteeriasse, ei tea, kas selline trauma tekitamine ka asja paremaks teeb? Endale tundub nokk kinni, sabalahti probleemina see, et ei oska kuskilt lahti harutada. Kõhukinnisusega pole kunagi probleemi olnud, nii, et valusas kakamises ei saa asi olla, sest kui kûsin, et kas kakada on valus, siis ta ei kinnita seda. umbes pooled korrad kakab ilusti mähkusse ilma, et hoiaks seda kinni.
Lapsed õpivad selles vanuses tundma oma keha. Kakamise kontrollimine on seotud nii keha arenguga kui ka tahte arenguga. Laps avastab, et lisaks ema tahtmistele on ka temal endal tahe olemas. Nii hakkavadki lapsed katsetama oma tahte järgimist ja täiskasvanud nimetavad seda tavaliselt jonnimiseks. Saan aru, et teie olete mures, kuna laps ei taha mitu päeva järjest arusaamatul põhjusel kakada. Te teate, et laps suudab potil käia, kuid kakat ei taha sinna teha. Kui laps on teie arvates juba liiga kaua kakat kinni hoidnud, siis aitate teda vastu tahtmist ning sellega kaasneb lapse poolt hüsteeriline nutt.
Üldiselt võiks olla kakamine lapse isiklik ja loomulik protsess, millesse lapsevanem ei peaks oma tahtega sekkuma. 2-3 aastased lapsed avastavad ja õpivad. Muidugi tasub konsulteerida perearstiga ja uurida, kas selline kaka kinni hoidmine mõjub lapse tervisele halvasti. Kui arst ei näe selles hetkel suurt probleemi, siis soovitan usaldada last. Kui laps tajub, et kakamine ei ole emme ega issi jaoks oluline teema, siis ta leiab enda kehale sobiva rütmi. Kui laps aga näeb, et kakamisega seoses on ka emal mingid tahtmised, siis tekib sellele vanusele omane võitlus ja kakamine saab uue tähenduse.
Kui arst arvab, et selline kinni hoidmine on ohtlik, siis tasuks järgida arsti soovitusi või pöörduda laste psühholoogi poole. Arvan, et lapse tahte murdmine seoses kakamisega ei ole üldiselt kasulik. Lapsed peaksid õppima oma isikliku kehaga seotud protsesse ise juhtima ja suunama. Oma keha usaldamise oskust läheb inimesel vaja kogu järgneva elu jooksul. Laps peab õppima tunnetama oma keha, järgima oma vajadusi ja arvestama teiste vajaduste ning piiridega. Kui lubada lapsel 2-3 aasta vanuses oma keha õppida tundma, siis nad leiavad oma mõistliku rütmi. Muidugi võib see aeg olla vanematele ebamugav ja nõuda kannatlikkust, kuid lohutuseks võib öelda, et lapsed arenevad selles vanuses siiski kiiresti. Kakamisega seotud probleemid lähevad üldjuhul iseenesest üle. See on üks oluline oma keha avastamise aeg lapsele ja kui vähegi võimalik, siis võiks vanem seda usaldada. Perearstiga tasub aga enda rahustamiseks konsulteerida.
Lisaks võite vaadata, kas teie lapsel on piisavalt muid olukordi, kus ta saab oma tahet katsetada ja rakendada. Selles vanuses on oluline, et laps saaks väikestes ja ohututes kohtades oma tahet kogeda. Lapse tahe areneb selles vanuses jõudsalt, kuid elukogemust veel napib. Seega on oluline leida need võimalused, kus lapse saab valida. Paratamatult on ju palju seda, mida lapsele keelatakse ja kus suunatakse. Eriti oluline on, et laps ka suunamisel ja keelamisel saaks säilitaks eneseväärikuse tunde. Vältida tasub alati naeruvääristamist, kuigi väikesed lapsed võivad täiskasvanuid oma valikutega teinekord naerma ajada. Seega soovin teile leidlikkust jonnide ja lapse tahtmistega toimetulemisel. Kakamist võiks laps õppida ise reguleerima ja vahel käib see paratamatult läbi katsetuste.
lapse puhul juba mingid paremad nõksud, kuidas kakat potti meelitada.