Olen püsti hädas oma just kaheseks saanud tüdrukuga. Varem oli väga sõnakuulelik laps, rääkimisega sai enam-vähem kõik korda. Talle väga meeldis nt hambaid pesta, vannis käia, riidesse panime ilma kisata. Sõi korralikult söögiaegadel ja ka siis kui nt täiskasvanud muudel aegadel sõid. Õue minekuga polnud probleeme ja ka tuppa tuli kutsumise peale. Nüüd aga üleöö, st 3 päeva tagasi muutus kõik totaalselt. varem meelsasti tehtud tegevusi ei tee, ainult ei taha ja ei taha. Riideid ei ole nõus selga panema, on kasvõi terve päev alussärgi väel. Kui lähenen riietega, hakkab nutma ja lõpuks karjub hüsteeriliselt. Sööma ja pesema oleme ikka pika veenmise peale saanud aga nt ei ole ta kordagi nõustunud enam istuma oma söögitooli. Õues ei ole alates sellest päevast käinud, sest ta lihtsalt ei lase ennast riidesse panna. Paar korda olen proovinud ka vägisi riideesse panna, st hoidnud jõuga kinni. Aga sellest pole midagi välja tulnud, sest karjub ennast hingetuks ja rabeleb higiseks. Ma lihtsalt ei saa aru, millest selline protest. Kui temaga rahulikult räägin õues olevatest asjadest ja tegevustest, siis ta ütleb ikka, st tema mõistes jah tahan. Kui aga riided välja ilmuvad on hüsteeria platsis. Olen ka juurelnud, millest see võiks olla aga jälile ei saa. Mingeid elukorralduse muutusi pole, laps on kodune, kindla päevaplaaniga. Õues pole ka midagi juhtunud, et ta pelgaks seda õue minekut aga mingi seletamatu hirm ja sellega seoses protest on temas. Kuidas sellest üle saada ja normaalse eluga jälle edasi minna.
2-3 eluaastal tekib mina-tunnetus, sellega käivad koos oma soovide ja tahtmiste tugevam väljendus, sh püüd reguleerida endaga toimuvat. Kui soovid ja tahtmised täidetud ei saa annab väike ilmakodanik oma rahulolematusest valjult teada. See on kahtlemata raske aeg vanemate jaoks. Ühest küljest tahaks oma lapse soove täita, teisest küljest kõiki soove pole võimalik täita. Siin tuleb leida tasakaal - ühest küljest toetada lapse autonoomsuse püüet, kuid samas tutvustada ka tegutsemispiire.
Mõned soovitused: väiksele lapsele tuleb öelda asju ühemõtteliselt ja otse Nüüd lähme sööma oleks parem kui Kas läheksime nüüd sööma? Laps ei taipa, et see on vaid lausekonstruktsioon või täiskasvanute poolt kasutatav viisakuseväljendus ja vastab sellele kui tõelisele küsimisele (sest talle on antud justkui valik). Seega siis oluline on jälgida oma sõnastust lapsega rääkimisel. Lapse vajadust ise otsustada võiks toetada valikute andmisel valik ei ole see kas panna riidesse või mitte , vaid näiteks millised sukkpüksid sa tahaksid panna (anda lapsel valida kahe sukkpüksi paari vahel). Sellisel moel käitudes lapsed tihti unustavad oma protesti ja asuvad innuga etteantud valikutest otsuseid tegema. Vanemate ülesanne on paigutada sobivad valikud lapse otsustamisruumi.
