Tere. Mul on 13. a. poeg. Kelle poole ma peaksin pöörduma kui vajan abi lapse kasvatuses. Tean, et psühholoog on üks võimalus. Poisil on koolis kahed, käitumine halb, sõna eriti ei kuula, manipuleerib ja ei tunne vastutust. Eks see ole minu kasvatuse või õigemini kasvatamatuse viga aga ei ole teisiti osanud, ise olen rahustite peal ja tunnen, et hakkan jälle depressiivseks muutuma. Tahaksin , et poiss oleks mõnda aega isajuures aga isa ei ole nõus, õigemini tema uus naine ja ignoreerib mu kõnesid... kas peaksin pöörduma lastekaitse või sotsiaaltöötaja poole... kui ma haiglasse satun, kas siis on võimalik laps ajutiselt lastekodusse saata... tunnen, et ei kannata enam seda välja...
Selleks, et tegeleda probleemidega kodus, peab olema endal piisavalt ressurssi. Seega alustama peaksite enda abistamisega. Selleks võikski olla Teie enda poolt väljapakutud variant psühholoogi vastuvõtt. Kõigepealt peaksite tegelema iseenda meeleoluprobleemidega (depressiivsus, ärevus) ja seejärel kui seisund stabiilsem ja parem, on jaksu tegeleda ka lapse käitumistest tulenevate raskustega.
Juhul kui peaksite ravi vajama haiglas tasuks hoolikalt koos psühholoogiga mõelda läbi olemasolev sotsiaalne toetusring (sugulased, sõbrad, töökaaslased jne), kes võiks raskel perioodil toeks olla ja vajadusel ka lapse eest hoolitseda. Raskustes tihtilugu juhtub see, et ei osata ise enam näha ümbritsevaid võimalikke toetajaid ja alternatiive. Kiputakse keskenduma negatiivsetele aspektidele ja nägema asju negatiivses/ähvardavas valguses. Nii võib olla ka, et ehk Te oma seisundi tõttu tajute lapse käitumist mõnevõrra problemaatilisemana kui see tegelikult on. Murdeiga on keeruline aeg, kuid enamus nendest raskustest on mööduvad ja ilma tõsisemate tagajärgedeta. See on lihtsalt oletus.
Aga kui lapse käitumine on ka problemaatiline siis igal juhul sellega toimetulekuks vajate jõudu ja sisemist tasakaalu. Seega siis soovitus oleks alustada iseenda abistamisega koostöös eksperdiga.
kui ma soda seda postitust lugesin, siis esimene mõte oli, kui raske peab olema, et sellised mõtted pähe tulevad. ikkagi OMA LAPS... mul küll ei ole nii suurt last, aga mäletan ennast. ja seda, mida oma vanematele tegin. 13-aastane ei tunnegi vastutust... see on hoopis teine maailm, milles selline nii vana laps on. halb käitumine ei pruugi olla iseloomu (ega ka kasvatamatuse) viga. minu puhul oli see pigem autoriteetide puudumine, piiride vähesus, mulle lähedal olevate täiskasvanute võimetus neid piire kehtestada.
proovi rääkida kellegagi, kellel on poisi silmis autoriteeti - kooli direktor, mõni sugulane. las räägib (peaaegu) võõras inimene temaga. mitte hurjutades, aga nagu omasugusega. et kas ta saab aru, mida ta teeb, kas ta suudab vaadata kõrvalt, kuidas see teistele mõjub. tihti on ma peale tagasi tulemiseks ka pubekal vaja okki, mis tuleneb sellest, et tema trots on läbinähtav ja protest on vaid fassaad.
mida kidlasti peab tegema (kui ta seda ei tee) - trenni laps. liiga palju energiat suunatakse lolluste genereerimisele. kool pole väga tugev? kui oleks, siis õpitaks, mitte ei tegeldaks kõrvaliste asjadega.
ja minge koos puhkama. isegi kui sa kunagi ei suuda olla isa eest, suudad ehk kahekesi koos olles näidata, et sa pole see närviline, depressiivne tegelane, kes päev-päevalt aina hullemaks läheb; näidata, et ka sina suudad olla selline, kellega saab rääkida ja kes suudab lapsega koos kasvada, mitte vaid kasvatada. nii võid saada autoriteetsuse tagasi.
eks raske ta ju on, aga lohutuseks võin öelda, et minust sai ikkagi asja... vaatamata sellele, millised pubeka-aastad ma oma vanematele korraldasin.
tahaks sind väga aidata. Isegi kui sa ükskord pääsed sinna psühholoogile, tööd iseendaga pead ikka tegema ise.
Mäletad vanemad inimesed kasutavad väljendit, et laps on kodu peegel. Vaatad lapsele otsa ja näed oma probleeme, depressiooni, majanduslikke toimetulekuraskusi, üksikvanema kõhna rahakotti jne. Laps lihtsalt peegeldab seda ja väljendab enda rahulolematust eluga + sinna juurde veel tema hormonaalsed muutused seoses kasvuga.
Näen su kirjast, et tahaksid põgeneda ja et keegi teine su probleemid lahendaks. kahjuks see ei pruugi olla väljapääs. Ka rahakott ei luba alati sõita kuhugi puhkama.
Kasu oleks alustuseks heast optimistlikust sõbrannast , kes võib juba pool psühholoogi tööd ära teha- sind lihtsalt ära kuulates, sest alustama pead sa iseendast. Jajaa iseendast. Sa pead leidma endas need valusad kohad miks sa oled masenduses, miks sa pole rahul oma eluga ja alustama muutustega oma elus, mida sa muuta suudad ja jälgi sõnaühendit "ma ei saa ju" selle taga peidab end tihti sõnaühend"ma ei taha".
Ja kindlasti otsi oma elust välja ka rõõmsad asjad ja keskendu neile rohkem. Paar korda kuus ujulasse, üksi või pojaga(ta ei pruugi algul vedu võtta)loodusesse, trenni, hea raamat. See kõik on omal kohal, vastavalt võimalustele.
Ja kui sina suudad muutuda, siis suudab seda ka su poeg vaadates rõõmsamale ja ilusamale emale.
Sa võid mulle vastu kirjutada ja head algust sulle, kes ütles, et elu peaks olema kerge
