Tere! Ma ei teagi täpselt kas on see siin niiöelda õige foorum oma probleemi kirjeldamiseks ja nõu saamiseks, aga kuna osalt on ka minu loos teemaks lapse areng, siis otsustasin proovida. Nimelt on minu õde viimastel kuudel töötanud Eestist eemal ja käinud kodus ainult mõned korrad nende kuude jooksul. Tema last (6a) kasvatab praegu meie ema, ehk siis lapse vanaema. Samas aga kuna ka vanaema on töö tõttu sunnitud üsna sageli ära olema, siis elab õelaps aegajalt ka minu peres, kus on siis minu mees ja meie kaks last. Nüüd on meie peres tekkinud probleem, kus minu laste ja õelapse vahelised suhted on läinud halvaks, kuna minu arvates tunnevad minu lapsed armukadedust. Nad ei soovi, et keegi ikkagi mitte päris meie omapere laps sageli meil elaks. Teisalt aga valmistab mulle muret ka õelapse areng ja käitumine. Osalt on ta nagu kiindumas meie pere tegemistesse ja eelkõige minusse ning ta soovib väga palju meie pere täiskasvanute, minu ja mu mehe, tähelepanu ning osalt ma näen, et ta nagu ei ootagi enam nii väga oma ema koju tagasi. Kui emast räägib, siis on see jutt seotud asjadega, mida ema talle tagasi tulles toob. Vanaema, ehk minu ja minu õe ema, on küll õelapse igapäevane kasvataja, kuid mulle tundub, et ta ei suuda lapsele pakkuda piisavalt armastust. Minu arvates on probleem selles, et õelapsel puudub selline turvaline ja kindel täiskasvanu, kes talle emotsionaalselt lähedust pakub ja seetõttu on ta nagu klammerdumas meie pere ja minu külge. Samas õelapse kiindumine tekitab minus hirmu. Kui õelaps meil on, siis viimasel ajal olengi märganud oma käitumises sellist joont, et hoides mõningast distantsi õelapsega, hoian samal ajal taolist distantsi ka oma enda lastega, et mitte haavata õelast.
Ma ei oska seda probleemi oma õe ja emaga rääkida. Osalt mõtlen, et õelaps on ikkagi väga lähedane inimene ja on ka nagu kohustus tema eest hoolitseda, kuid teisalt näib mulle, et iga lapsevanem peab ikka ise oma vastutust lapse kasvatamisel kandma ning seetõttu tunnen ka, et mind kasutatakse ära. Kuid kahjuks kõige rohkem kannatab selles loos õelaps. Tean, et mu loos on tegu mitme probleemiga, kuid kui on mõni nõuanne, et kustotsast võiksin hakata probleemi lahendama, siis oleksin väga tänulik.
Nõustun eelneva vastajaga. See, mida Teie saaksite nii enda kui ka õelapse heaks teha on väljendada oma muret lapse emale. Kuude pikkune lapsest eemal olek on ilmselt lapse emale väga väärtuslik (ülitähtis töö/enesetäiendus), vastasel korral oleks väga raske mõista sellist ohvrit. Arvan, et lapse emal oleks väga oluline teada täpselt tekkinud olukorrast, et teha lähiperspektiivis oma töö- ja elukorralduses muutusi (leida sobiv töökoht kodumaal või võimalused lapse kaasavõtmiseks võõrsile). Kirjutate oma kirjas, et ei oska seda probleemi oma emale ja õele rääkida. Arvan, et ega seda ei peaksiki teisel moel rääkima kui Te seda siin olete kirjeldanud - ausal ja siiral moel, lähtudes nii lapse kui enda heaolust. Teie poolt räägitu aitaks lapse emal tekkinud olukorda tervikuna paremini mõista ja teha oma edasised valikud.
Aitäh Teile! Tegelikult oligi mul abi juba sellest, kui oma mure siia ära kirjutasin. Sain juba sellest mõningast selgust ja muidugi on see loomulik, et peangi alustama sellest, et räägin oma õega. Probleemiks on mulle see, et kuidas rääkida ja mida täpselt rääkida. Ja tänan väga siinjuures nõuande eest eelpool vastanud Perekooli koolitajat! Kaunist jõuluaega!
