olen juba hullumas oma 1,5 aastase tüdrukutirtsuga....söömise ja üldse isuga on väga pahasti, aga mis kõige rohkem häirib on see, et kui lusikatäie võtab, siis sellele järgneb kohe lusika üleõla viskamine.....toitu kõik põrand, seinad, mööbel täis...olen talle seletanud, et emme hakkab nutma aja on kurb kui nii teed, vahest isegi päriselt nutma hakanud sellest jõuetuse tundest, aga ei midagi......temake vaatab oma suurte silmadega mulle otsa ja ütleb, et "kukkus" ja laiutab käsi.....on kellelgi veel kogemusi selle halva kombega toimetulemisel? Mida ette võtta? Lauatagant üldse minema viia? Arvestades temakese niigi halba söögiisu ei raatsi ju söögist ilma ka jätta......On häid soovitusi pakkuda, siis kirjutage!;o)
Väikese tirtsu käitumine võib küll nõutuks ja jõuetuks võtta. Arvestades lapse vanust, siis näib, et tema jaoks on see rituaal lihtsalt üks mäng lusika ja emmega, mida ta ikka ja jälle naudib. Täiesti võimalik, et ta ei mõistagi kogu selle lõbu juures emme kurbust - tema vaimustub sellest, et tema midagi teeb ja emme reageerib, ta suudab emmet midagi tegema panna. Võimalik ka, et ta jäljendab kedagi või kuskil nähtut (nt käte laiutamine ja õpitud sõna "kukkus" kasutamine).
Lisaks sellele, et jätkate selgitamist (ja mina-keeles nagu seni), proovige muuta veel midagi, mis katkestaks selle korduva ahela. Ma ei arva, et oskaksin pakkuda täpseid juhiseid, kuid katsetag erinevaid asju - lihtsalt tehke keeruliseks senise kordamine, nt kui tütar loobib lusika maha, siis ärge enam seda kätte andke, kui mängib toiduga, võtke see ära jne. mõnd tegevust võib proovida ka eirata, peaasi, et tal poleks tore jätkata.
Ta peab mõistma seost, kui tema teeb nii, siis ema teeb naa.
Vähetõenäoline on see, et ta seetõttu end nälga jätab. Kui ta saab aru, kuidas süüa saab ja mida temalt oodatakse, küllap tal tekib ka huvi oodatult käituda. Usun siiralt, et laps tahab olla hea ja tubli ning näha rõõmsat emmet. Kui ta lauakombed muutuvad, väljendage heameelt (positiivne mina-sõnum).
Häid ja uusi elamusi!
