Ma tean, et see küismus on väga isikuline ja oleneb lapsest jne. Aga tahaks vist lihtsalt muret kurta. Sest lahendust ei oska ette näha vist keegi.
Olen kaks aastat oma lapse isast lahus. Mul on uus elukaaslane, kellega oleme koos elanud pea aasta. Ma tahaks väga, et mu 6 aastane poeg ja mu elukaaslane saaks hästi läbi, et nad muutuks lähedaseks...Aga ma ei taha peale käia. Tean, et aitaks, kui mu mees tegeleks rohkem lapsega ja veedaks temaga koos aega. Ja ta teab seda ise ka, kuigi tal on raske seda aega leida. Ja ta tunnistab, et tal on nagu mingi tõrge, et saada lapsega lähedaseks.
Lasteaias räägib laps ainult oma isast ja kui joonistab pilte, siis on seal pildil tema isa, mina ja ta ise. Ka vastusele, kes elavad koos temaga, vastab laps, et tema isa, mina ja ta ise....Seda on valus teada, sest mina ju tean, et me ei saa enam kunagi lapse isaga koos elada. Ja ma ei tahakski kuigi ma saan aru, et laps seda ehk loodabki.
Võibolla ootan ma liiga kiiret tulemust ja loodan, et asjad sujuvad ruttu. Tean, et aeg annab arutust...Võibolla on mul hirm, et mu mees ei pea vastu ja annab alla...ma ei tea. Ometigi on meil olnud kõik nii hästi omavahel, meil on suur armastus ja austus teineteise vastu, ma pole kunagi varem kelleski nii kindel olnud....ometi paneb mind muretsema praegune olukord...
Kui keegi tahab ja oskab kommenteerida...palun.
Teil on väga raske näha kuidas poeg ja Teie armastatud mees ei ole omavahel leidnud tugevat sidet. Kirjast loeb välja, et Teil on oma mehega usalduslik suhe. Arvan, et on väga hea, et saate sellel teemal omavahel avameelselt rääkida. On loomulik, et mehel on segased tunded ja uus roll vajab harjumist. Kõrvalt hurjutamine ja süütunde tekitamine kindlasti ei ole lähedussuhte loomist soodustavad faktorid. Teie kiri viitab, et neid tõkkeid pole te ka kasutanud. Ühtsustundele, uue peremudeli ja suhete väljakujunemisele aitavad kaasa kindlasti ka oma peretraditsioonide kujundamine. On need siis ühised õhtusöögid, kus kõik räägivad oma päevamuljetest, tähtpäeva pidamise traditsioonid vms ka seda kõike ei saa kunstlikult, sunniviisiliselt tekitada, vaid see võtab oma kujunemisaja.
Laps hoiab väga kinni eelmisest peremudelist. See et toimunud lahutus oli vanemate ühine otsus ja et see on lõplik on lapsele oluline teada, et ei oleks illusoorseid (l)ootusi. Seega, tuleks seda sõnumit selgelt, kuid kindlasti empaatiliselt lapseni viia. Ei ole mõistlik oodata, et lapse poolt tuleks täielik mõistmine ja aktspeteerimine. Aja jooksul tuleb valmis olla selle teemaga veel ja veel kokku puutuda erinevates vormides. Täit mõistmist ja arusaamist on raske lapselt oodata enne kui ta jõuab täiskasvanuikka. Oluline on sõnum, et lapsel on alles nii ema kui isa. Oluline on uue peremudeli selgitamine millistes rollides inimesed lapse lähiringis on. Ausus ja selgus - on need kaks alustala suhtlemises, mis peaksid kõiki asjaosalisi aitama toimunud elukorralduse muutusega paremini kohaneda.
