Olen nõutu ja mures oma üheksaaastase poja pärast. Koolis on ta tagasihoidlik ja väga tubli (seda ka hinnetes). Tõsi küll - eelistab õpetajate seltskonda klassikaaslaste omale (eelmisel aastal maadlesime kahe poisi poolt toimunud kiusamistega).
Kodus kõigub äärmusest äärmusesse: õhtused ärevushäired enne magamajäämist (värinad, külm higi, südamepekslemine, surmamõtted...) mida oleme suutnud kaissuvõtmisega leevendada ning ajuti tekkivad raevuhood, mil ta on võimeline mind lööma. Hommikuti ärkab ta enamasti pahas tujus, sest tema jaoks on see äratus lihtsalt liiga vara (6.45). Kui me jõuame ühiste pingutustega (isa ja mina püüame olla heatujulised ja optimistlikud) riidessepanekuni, siis ta tavaliselt rahuneb maha ja on tore ning armas. Koolist tulles nõuab ta (sõna otseses mõttes röökides) oma lemmiktoite ja teatab, et ta kohe sureb nälga)... Siis püüan talle anda puhkuseks umbes tunni võrra aega, sellist aega, kus ta saaks tegeleda endale meeldivate tegevustega - kas olla õues, sõita jalgrattaga või ehitada mõnd konstruktorit. Vahel mahuvad sinna ka lugemine, arvutimängud või televiisor. Kui ma aga ütlen, et veerand tunni (või kümne minuti) pärast on vaja õppima hakata, algab protest. Ei aita minu selgitused stiilis"see on ju sinu töö"... Samas on mul temast kahju, sest tundub, et ta on pidevalt ülekoormatud ja väsinud (mis siis, et teistel lastel ehk suuremgi koormus..) Peale õhtust õppimist on ta eriti ülesärritatud ning piisab väikesest probleemist (näiteks palun teda, et ta lahtise akna pealt ära tuleks või vähemalt mütsi-salli võtaks), et ta hakkaks karjuma, asju loopima ning mind lööma. Samas ei aita ka see, kui ütlen, et ta teeb mulle haiget ning mulle see ei meeldi. Kui siis jätan ta rahule ning püüan hiljem temaga konflikti arutada, on tema ainus õigustus, et ma räägin liiga pikalt ja see ajab ta vihale... Ning siis tuleb jälle õhtu, kus ta ei suuda uinuda ning tekivad paanikahood. Psühhiaatrilt me veel abi ei ole otsinud, pidevalt on tunne, et temaga õnnestub kõik läbi arutada ning lahendusele jõuda. Samas on mul raske nii abitu olla - olen üles kasvatanud kaks juba täiskasvanud ääretult tublit last ja ei tahaks tunnistada, et ma ei saa hakkama oma kalli ja armsa poisiga.
Tere,
Teie kirja lugedes oli minu jaoks tähelepanuväärne lapse õhtused ärevusehood, oma tugevate füüsiliste (värin, külm higi, südamepekslemine) ja kognitiivsete (surmamõtted) sümptomitega. Kui selline käitumine on kestnud üle paari nädala soovitaksin arutada põhjuste ja võimalike sekkumiste üle psühhiaatriga. Sellised õhtused üleelamised on lapse jaoks väga ränk koorem. Ja see võib olla vägagi seotud Teie poolt kirjeldatud põhiprobleemiga äkilised vihahood. Lugedes kirja jääb mulje, et lapse tunnete väljendamine on väga ambivalentne Teie suhtes: ühelt poolt järsk eemaletõmbumine ja samas läheduse otsimine.
Käitumised, mis te kirjeldate (ärevushood õhtuti ja tugevad ambivalentsed tunnete väljendused) võivad viidata erinevatele põhjustele. Oma kliinilisele praktikale toetudes võiksin öelda, et põhjused võivad olla alates psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest (liimid, lahustid, välgumihkligaas jne) kuni keeruliste suheteni klassis. Kirjutate, et poiss otsib rohkem täiskasvanute seltsi ja et eelmisel õppeaastal oli probleeme kiusamisega. Millised on aga suhted praegu eakaaslastega, klassikaaslastega? Selles vanuses on eakaaslased tõusva tähtsuse trendiga ja kui see kontakt on kesine siis võib see olla poisi jaoks tõsine mure. Kui suhetes eakaaslastega on probleeme ja/või puuduvad selles vanuses enda jaoks lähedased sõbrad, siis on koolis olemine tõeline pingutus, mis on vaimselt, emotsionaalselt ülimalt väsitav. Ja see võib võtta jõu tegeleda kodus õppimisega, samuti päeva jooksul kogunenud frustratsioon elatakse kodus intensiivselt välja (vihahood, trots jms).
Seega minu soovitus Teile oleks analüüsida, millised on poisi suhete sagedus ja kvaliteet eakaaslastega. Seejuures peaks käituma ettevaatlikult ja tähelepanelikult, kuna vanema huvi eakaaslaste vastu võib tekitada lapses tugevaid reaktsioone (äkkviha, solvumised jms). Oluline oleks leida poisi käitumise põhjus: mis tekitab lapsele sellisel määral pinget, frustratsiooni, et see väljendub sellistes tugevates reaktsioonides. Jäädes tegelema sellega, kuidas nende reaktsioonidega toime tulla, võib jääda tähelepanuta probleemi alalhoidev võimalik põhjus. Nagu ma ka eelpool mainisin sellised käitumised (ärevusehood, ambivalentsed intensiivsed tunded) on kõrvalseisjatele küll rasked taluda, kuid olulisem veel - probleemikandjale väga kurnavad ja vaimselt ja füüsiliselt väsitavad. Seega oleks konstruktiivne tegeleda kas omal jõududel ja/või kõrvalist abi lisaks kasutades (psühhiaater, psühholoog) ennekõike probleemi algpõhjuste väljaselgitamisega ja sekkumiste rakendamisega.
Suur-suur tänu vastuse eest! Olemegi juba pannud aja kinni psühholoogi juurde, sest paistab, et päris oma jõududega siin toime ei tule.
Liimi nuusutamised jms jäävad tema puhul küll täiesti välja, sest ta on algusest peale olnud igasuguste uute toitude-jookide-lõhnade suhtes äärmiselt umbusklik. Ta keeldub kategooriliselt sellistest jookidest, millel on gaas sees (isegi, kui seda on ainult pisut), tema harjutamine toitudega, mida ta pole varem söönud, on äärmiselt vaevaline... Ja ta tunneb ära pisimad lõhnad seal, kus neid on päris raske märgata ning tema reaktsioon näiteks piparmündilõhnale (kui tema kõrval mõnda suuvärskenduskommi süüa) on: oh kui vastik!
Suhtlemine klassikaaslastega on sel aastal märgatavalt paranenud, kooli võetakse kaasa lennukeid-autosid ning mängitakse nendega vahetunnil. Kuid ometi on tal ainult üks päris sõber, kellega nad suhtlevad nädalavahetuseti, sest käivad eri koolides.
Ilmselt peame alustama pingeallikate otsimisest ning tegema seda ettevaatlikult.
Aitäh veel kord!
)... Siis püüan talle anda puhkuseks umbes tunni võrra aega, sellist aega, kus ta saaks tegeleda endale meeldivate tegevustega - kas olla õues, sõita jalgrattaga või ehitada mõnd konstruktorit. Vahel mahuvad sinna ka lugemine, arvutimängud või televiisor. Kui ma aga ütlen, et veerand tunni (või kümne minuti) pärast on vaja õppima hakata, algab protest. Ei aita minu selgitused stiilis"see on ju sinu töö"... Samas on mul temast kahju, sest tundub, et ta on pidevalt ülekoormatud ja väsinud (mis siis, et teistel lastel ehk suuremgi koormus..) Peale õhtust õppimist on ta eriti ülesärritatud ning piisab väikesest probleemist (näiteks palun teda, et ta lahtise akna pealt ära tuleks või vähemalt mütsi-salli võtaks), et ta hakkaks karjuma, asju loopima ning mind lööma. Samas ei aita ka see, kui ütlen, et ta teeb mulle haiget ning mulle see ei meeldi. Kui siis jätan ta rahule ning püüan hiljem temaga konflikti arutada, on tema ainus õigustus, et ma räägin liiga pikalt ja see ajab ta vihale... Ning siis tuleb jälle õhtu, kus ta ei suuda uinuda ning tekivad paanikahood. Psühhiaatrilt me veel abi ei ole otsinud, pidevalt on tunne, et temaga õnnestub kõik läbi arutada ning lahendusele jõuda. Samas on mul raske nii abitu olla - olen üles kasvatanud kaks juba täiskasvanud ääretult tublit last ja ei tahaks tunnistada, et ma ei saa hakkama oma kalli ja armsa poisiga.
Kuid mulle on see kõik üsna suur mure. Kahju!