|
Külaline
|
|
Postitatud 02.11.2007 kell 21:15
|
Tere
Laps on 1 a ja 3 kuud vana. Söömisega on juba pikemat aega probleeme olnud, sest ta ei taha süüa. Päevast päeva käib üks luskikaga tagaajamine. Nüüd on lapsel tulnud uus rumal komme - ajab söögi suust välja. samas olen aru saanud, et see ei tähenda, et ta rohem ei taha. järgmise suutäie võib ta korralikult ära süüa ja siis mingi aja pärast lükkab toidu jälle suust välja.
Milles võib küsimus olla? Miks ta nii teeb?
|
|
|
Angela
Külaline
|
|
Postitatud 08.12.2007 kell 20:40
|
Aga mida ja millal talle pakud? Olen jälginud oma 1a 5k last. Näiteks temale ei meeldi praed (kartul, kaste, makaronid hakklihaga, riis jne), sellised kuivemad toidud. Kui teha temale maitsevat suppi, sööb alati suure isuga. Näiteks klimbi-, frikadelli-, kala-, kruubi-, herne-, nuudli- ja hakklihasuppi. Ei taha värske ega hapukapsa ega peedisuppe. Supid teen hästi vedelad, juurviljadest kasutan suvikõrvitsat, porgandit ja lillkapsast. Limpsib hapukoorega supileent nii hea meelega. Lõunaks on alati supp, siis on kindel, et saab ühe korragi kõhu hästi täis. Õhtuti proovin rohke kastmega kartulit, riisi või tatart anda. Siis ta sööbki vähem. Nokib rohkem liha või kala.
Teiseks, kui laps ei taha sellel ajal süüa, kui talle pakun, ütlen, et kui ei taha, ära söö. Siis poole tunni või tunni pärast annan sedasama toitu. Alati sööb.
Võib-olla laps on lihtsalt harjunud selle tagaajamisega? Et nii peabki olema. Kas olete proovinud perega ühiseid söömaaegu teha, nii et kõik pere on laua ääres ja sööb?
Selles vanuses oli meie lapsel kange tahtmine ise süüa. Kui proovisin oma lusikaga anda, sai vihaseks. Lasin tal siis ise toitu suhu panna nii palju kui tal see õnnestus, kui ta ära väsis (ja mõnikord ka tema lusikatäite vahepeal) andsin talle ise. Nüüd sööbki, kui toit väga maitseb, kõik supid ja pudrud ise.
Ja mis toidu väljaajamisse puutub, siis seda teeb meie oma ka vahepeal. Siis oli suutäis liiga suur või mõni tükk liiga suur või sattus suhu mõni palake, mis talle ei meeldi (kapsariba, tilliriba vm). See tõesti ei tähenda, et ta rohkem ei taha. Selleks ongi supid head, et leemega lähevad kõik tükid paremini alla.
Võib-olla sai mu jutt liiga pikk ja üksikasjalik, aga olen täheldanud, et kui lapsel on kõht ikka tühi, küll ta siis sööb. Mina ka algul muretsesin, et mis saab. Ei saa midagi. Annan natuke hiljem uuesti. Aga küpsise ega komminäksimise kommet meil toiduvaheaegadel ei ole. Ainult siis saab natuke sepikut või kodutehtud kooki, kui soolane toit söödud.
|
|
|
Angela
Külaline
|
|
Postitatud 08.12.2007 kell 22:00
|
Ja siis tuli veel meelde, et kui laps oli natuke üle aasta, tekkis olukord, kus ta ei tahtnud üldse midagi süüa. Nii kui taldrikut ja lusikat nägi, hakkas karjuma. Kui küsisin ühe tuttava homöopaadi käest, arvas ta, et laps võib olla minu peale solvunud. Imestasin selle üle, aga kui järele mõtlesin, siis sain aru, et olen tõesti liiga närvis olnud selle söömise pärast. Sundisin vägisi ja sain vihaseks, kui ta ei tahtnud. Võtsin lausa solvanguna, et olen nii palju vaeva näinud, aga lapsele toit ei kõlba. Palusin siis lapselt andeks ja edaspidi võtsingi asja täitsa rahulikult. Ütlesin, et sa ei pea sööma, kui ei taha. Laps hakkas sööma, kui mina olin rahulik.
Ja veel üks asi, miks meie oma vahepeal ei söö, on see, et mõni hammas on tulemas. Seda ei pruugi näha olla, aga siiski on tal igemed valusad või paistes. Jälle aitab suhtumine, et järelikult on tal paha või ei ole isu või mis tahes, aga ma ei sunni. Kui hommikul ei söö, lõunaks on ikka kõht tühi ja sööb midagi.
|
|
