tere
poja on 2a ja 8k vana ning ei taha oma voodis magama jääda, alguses lesib (joob oma jogurtit) meelsasti voodis ja siis äkki tahab välja tulla ja mängima hakata, kuigi ise on unine. kui keelan teda ja palun pikali heita siishakkab jonn pihta ja võib kesta kuni tund, enne kui ta väsib ja magama jääb.
mida teha, et laps ei hakkaks jonnima voodis?
teine küsimus on veel, et kuidas saada selles eas laps lutipudelist vabaks suht valutult? kas on mingeid nippe nõkse olemas? magab ta oma toas, öösel ei joo aga õhtul enne magama jäämist tahab mõned pudelid jogurtit juua pikali.
Sain nüüd pikk ja lohisev see jutt, aga loodan et on arusaadav.
tänan nõuannete eest ette.
ära osta enam jogurtit koju. siis näita lapsele õhtul külmkappi, et jogurtit ei ole ja pane pudelisse vett.
Minu lapsel aitas ka see jutt, et sa oled nüüd suur nagu issi ja vaata issi ju ei joo enam lutipudelist.
Veel parem - minge reisile ja siis unustage lutipudel maha. Siis oled ka ise sundseisus ja kui laps saab aru, et lugu on tõsine ja reaalne, siis ta on sageli nõus muutusi vastu võtma.
Jogurtiga saad oma lapse tervetest hammastest lahti.
Keelamine minu kogemusel ei aita eriti. Laps on ju täpselt sellises jonnieas ka, kus ta vastandub kõigele, mis talle öeldakse. Meie lapse põhisõna on EIIIII või siis kombinatsioonina TAHAAAN! Aitab kannatlikus, kuulamine ja endale kindaks jäämine. Eks vahel lähe närv mustaks, kuid siis ei tule tavaliselt ka lapse magamaminekust eriti midagi välja
Tere!
Magamamineku teemasid on selles alafoorumis mitmeid. Võib -olla leiate teistestki kirjutistest mingeid ideid.
Teie loo puhul soovitaksin alustada läbimõtlemisest, mida ja miks te tahate ning siis luua endale ja lapsele oma magamaminekurituaalid ning nn. õhturutiin.
Kas Teie laps saab päeval piisavalt mängida? Kas ka Teiega koos? Või kipub ta õhtul hoopis isaga mängima? Saab ta seda varasemal ajal piisavalt? Igaljuhul vajab mänguvajadus rahuldamist, kuid mitte uneajast. Tänapäeva kiires elutempos on vanemail sageli nii kiire, et vähene kodusolemise aeg kulub kodustele tegemisetele, lapsel palutakse omaette mängida. Nii ei jäägi pisikestel muud üle kui voodist välja kippuda.
Kui mänguvajaduse rahuldamiseks on oma aeg, on lihtsam voodist väljakippuvale lapsele kindlalt ei öelda: "Ei. Tänased mängud on lõppenud. Homme peale õhtusööki saame jälle koos mängida." Selgelt, kindlalt ja armastavalt. Lastele mõjub kõige vähem ärritunult öeldu. Ärritust tekib vähem, kui olete lapse vastuseisuks valmis ning teate, kuidas sellega toime tulla.
Kui pesemine ja magamaminek toimuvad kindlal kellaajal, kujunevad need kergemini lapsel harjumusteks.
Pesemise ja magamajäämise vahele võiks ka mingi aeg jääda, mil saate lapsega koos olla, unejuttu rääkida või tema mõtteid kuulata. Oleks hea, kui ka see aeg oleks kokkulepitud kestusega. Mõnedes peredes jagavad vanemad seda õhtust aega nii, et ühel nädalal on sel ajal ema lapsega, teisel isa.
Nüüd, kui plaanite muutust, peaks lapsele sellest teada andma. Sobilik on seda teha mina - teadete abil. "Siiani on meil olnud nii, et peale seda, kui sa magama lähed, tõused sa veel üles ja hakkad mängima ning mina saan pahaseks, sest tahan sel ajal isaga omavahel olla. Ma ei taha sinuga õhtuti tülitseda. Ma mõtlesin järele, et ma vist ei mängi sinuga piisavalt. Mul on ettepanek: mängime koos peale sööki. Kell kaheksa lähme pesema, siis lähed sina voodisse ja mina tulen sulle unejuttu rääkima. Kell üheksa teen sulle kalli, annan head - ööd - musi ja lähen oma tuppa. Ja sina jääd oma voodisse und ootama ja enam välja ei tule. Mina tahan sel ajal ...(mida tegelikult plaanite teha:mehega omaette olla, lugeda, riideid parandada vms.)
Loomulikult tuleb seepeale ära kuulata ka laps, sõnastada tema tundeid ja vajadusi ning tõenäoliselt mõlemad võidavad viisil otsida sobilikke lahendusi selleks ajaks, kui laps on voodis, kuid und pole veel tulnud. Nt. võib laps vaadata raamatuid,kuulata plaati, mängida voodis mõne armsa leluga vms. Aga siinkohal tasub juba lapse ideid kuulata ja arvestada.
Kõige tähtsam on Teie enda selgus, kindlus ja valmisolek olla järjekindel. Võidate mõlemad: Teie saate endale õhtul veidike hinnalist oma aega, Teie laps õpib arvestama piiridega ja saab kindlustunde, et võib Teie peale loota, sest ta kogeb, et Te ei lase end ümber sõrme keerata.
Lutipudeli kohta tuli juba teistelt emadelt soovitusi, mida proovida. Võib proovida ka järkjärgulist ja selget lõpetamist. Võite lapsele öelda: "Ma sain teada, et see, kui sa enne uinumist voodis jogurtit imed, teeb su hambad katki. Ma ei taha, et sul hambad katki läheks ja valus oleks. Seepärast saad sa nüüd oma õhtuse jogurti juua tassist ja enne hammaste pesemist." Seepeale on ümberlülitus aktiivsele kuulamisele ja lapse tunnete sõnastamisele. Muidugi võib ta olla pettunud, kurb ja isegi tige. Kui vastuseis eriti tugev on, võib proovida tassist joomise eriti ahvatlevaks teha, näiteks küsides: "Kuidas oleks, kui ma ostaksin sulle jogurti jaoks uue tassi? Ja me võiks seda koos valima minna."
Ning voodis pudelist saaks ainult vett juua. See oleks siis sammhaaval muutustega kohanemine. Pudelist imemise lõpetamiseks võib konkreetse kokkuleppe sõlmida, nii et laps ise saaks otsustamisel osaline olla, millal ta tahab lõpetada. Ajapiiriks sobivad hästi mingid konkreetsed sündmused nagu sünnipäev või astavahetus. Ja kui siis tuleb tahtmine siiski "vana armastust" tagasi saada, saab öelda. "Ei, me leppisime kokku, et..." Ja jälle veidi aktiivset kuulamist. Lutipudeli asemel võib otsida teisi lohutuse variante: kallistada, pai teha, musi anda, kaisukaru vms. Ning peale kokkulepet oleks täiesti loomulik öelda, et Teil ei ole seda pudelit enam alles. Mõned vanemad on omavahelisel kokkuleppel kasutanud ka seda, et laps annab pudeli edasi mõnele väiksemale, kes seda vajab. Nii on laps ise kogenud, et pudelit tõesti kodus ei ole, pealegi annab see võimaluse tunda end suurena ja teha kellelegi midagi head.( Isegi, kui seda pudelit kasutama ei hakata.)
