Peres hüperaktiivne nooruk (14a). Meil on karja viisi probleeme ja kui mõnestki üle saame, siis kiire vihastamine ja oma emotsioonide väljaelamine rikub nii mõnigi kord kogu eelneva ära. Näide: Saksa k. kui ainega on probleem (kool pani sunniviisiliselt s.k. õppima ja sealt viha s.k. kui sellise vastu: mina ei hakka seda õppima, seda pole vaja jne. Muide ei oska kommenteerida, olen kah koolis s.k. õppinud, aga kasutanud mitte), iga väiksemgi asi tekitab protesti ja kogu viha sai kaela eesti k. õpetaja kellle tund oli järgmine. Loomulikult lõppes see "1" ja märkuse ja ei tea veel millega. Näide: klassiõde teeb märkuse nagu temaealised ikka teevad: poisile mõjub see ärritusruudus: hakkab vastuõiendama, siis õpetajaga õiendama (kes proovib klassis korda luua) ja lõpuks saadetakse ta klassist välja.
Psühholoog ütles emotsioon tuleb väljaelada, mis iseenesest ka õige, aga ometi mitte nii!!! Viha algpõhjuseid on juba hilja ligvideerida (ei lähe isa poisi ema juurde tagasi ega saa saksa keelt õppeprogrammist maha võtta. Muide ega poiss see pärast inglise keeles tubli ole)
Olen ise proovinud õpetada, et ära reageeri ärritajale kohe vaid hinga enne mitu korda sügavalt sisse ja välja ja alles siis hakka mõtlema, mida teha. (olen ise väga äkiline ja maandan lolle reageeringuid just nii. selgitus, äkilisus ei ole pärit minult, olen kasuema). Aga noormees ütleb, et see ei aita jne. Ega ei aita jah, aga esimese ägedama reaktsiooni (mida hiljem häbened) võtab maha.
Kuidas õpetada rabedat noormeest oma emotsioone taltsutama.
olen kolmese poja ema..ja ehkki ise olen kah samade vihahoogudega hädas mõtlen et suuremaks saades pakuks pojale välja mõne sellise trenni kus ta saaks möllata välja emotsioonid ja ülearust energiat...
mis õpetaks enesekontolli ka vast..
Noormees käib trennis, jalgpallis. Viimasel ajal on trenne küll vaid kord nädalas, mis on ilmselt nii emotsioonide maandajana kui ka füüsilise arengu jaoks vähe. Lendasid oma liigast välja.
aga vahest see on ka üks põhjus miks ta on närviline..Kusagilt harjumuspärasest selline üpris piinnlik eemalejäämine ei tõsta just enesehinnangut..järsku midagi asemele vaadata
Närviline oli juba ka liigasse pääsemisel. Nõrdinud oli loomulikult, et liigast väljakukkusid ja põhjust kah teadis ning tunnistas: vähe trennitud.
Aga närvilisus võib tal emalt päritud olla (ema on ravil käinud, aga ma ei tea, mis tõbi otseselt, et kas geenid. Selline õrn teema, võin solvata küsides).
Aga rohkem ma arvan ikka sellest lahutusest ja sunniviisilisest saksa keele õppimisest. Ema ja isa olid küll teinud avalduse, et inglise keelt, aga kool oli vaadanud, et ei ole küllaldlaselt tubli poiss ja pandi saksa keele klassi. Poiss väidab, et sellest tekkis tal viha ja trots kooli vastu.
Ja on selline hüperaktiivne pealekauba.
igatpidi on keeruline...ja kasvamine ning areng kah pole just asjad millega lihtne samal ajal vaja edasi jõuda..ja see õpetatud viisil mina-peegelduse rääkimine ju ka pole lihtne..aga proovida ikka äkki üritada...kui väikesed on hüperaktiivsed..siis on soovitatud proovida dieeti..nii,et jälgida toiduainete sisaldusi ja mitte osta liiga palju suhkrut sisaldavaid jooke-toite. Aga selles vanuses ju nii enam eriti ei mängi välja.
(närvilisuse kohta arvan,et sellest ka ta võibolla äkilisem,et kardab endaga sama juhtuda kui ütlete, et ema ravi saanud.)
Ma räägin temaga mii oma tunnetest kui pärin tema oma järgi jne. (mina seda Gordoniks ei nimeta, minu arust on laps inimene, kellega tuleb rääkida nagu iga teise inimesega ja lapsel on samad tunded kui teistelgi inimestel, aga ka samsugused vead) Kui jutule saame, siis räägib ilma küsimata-pärimatta, et tahab kohe paremini kõike teha jne., aga jutuks see jääb. Kui jutt pikemaks ja sügavamaks läheb hakkavad mulle ta jutust pähe tulema Gordon raamatute fraasid. Tundub nagu ei räägiks ta tõsiselt vaid nagu teatris, nüüd tuleb nii vastata jne. Ta on nii palju nende psühholoogide jures käinud ja kui ta väiksem oli, siis tundsin paugult ära kui oli koolipsühholoogi juures käinud. See ei olnud laps vaid Gordoni õpik, kes seletas mulle suure hooga oma tundeid. Ja nüüd ta mitte ta ei seleta, et rikkus selles-selles tundi, et ta oli vihane Vaid ta toob selle vabanduseks. Ja järgneb fraas: psühholoog ütles, et viha ei tohi enessesse jätta.
Saan aru viha on emotsioon ja viimne ei ole eriti kontrollitav, aga sellest tulenev tegevus on ju suunatav. Aga kuidas õpetada seda viha suunamist, et see viha talle endale ega kaaslastele kahju ei teeks.
Viha tekke põhjuseid vältida vist küll ei õnnestu ( ei ole hetkel lootustki, et noormees paremini õppima hakkaks või muud.)
läks kiireks ja jutt jäi pooleli.
Ütleks veel, et ega ta emal midagi hullu, et nooruk häbenema teda peaks. Vast lihtsalt neorootiline ja kui siis väheke üle pingutab, siis käib vint üle.
Käitumismuster vastab eale. Teisisõnu, kui poleks saksa keelt oleks kindlasti mingisugune teine teema, mis annaks põhjust küllaga. Nooruki käitumine on suuresti oma võimaluste, vastutuste, piiride (kõige olemasoleva) kahtluse allaseadmine. Protestivaim ja meelsus, mis seab kahtluse alla kõik traditsioonilise on eakohane. Ealiste iseärasustega võib küll seletada, miks need reaktsioonid selliseid intensiivsed on, kuid see ei vabanda kontrollimatut impulsiivset käitumist.
Üks olulisemaid asjaolusid selle vihastamise puhul on kelle probleem see täpsemalt on? Kas noormees isiklikult ka kannatab oma käitumise pärast, kas ta näeb selles ise ka probleemi, või näevad seda õpetajad ja lähedased? Lähtuvalt sellest ka sekkumine. Kui noormees ka ise hädas oma viha kontrollimisega siis tuleb treenida oskust oma viha varaseid märke ära tunda ja negatiivne emotsioon varases staadiumis välja sõnastada. Negatiivsed tunded enamjaolt neutraliseeruvad vaid verbaalsel teel. Kõrvalolijad saavad abistada noormeest kuulates ja tema emotsioone mõistes. Kui aga noormees ise probleemi oma käitumises ei näe, siis tuleb teistel omandada eneseabioskus olukorraga toimetulekuks (kehtestamine). Gordoni meetoditel ma siin siis täpsemalt ei peatu, kuna kirja lugedes võis aru saada, et see on kasutuses.
Kui noormees on ise ka huvitatud probleemiga tegelema soovitaks tal kasutada lisaks + ja- tabeli koostamist. Kui võtame selle nt saksa keele teema, siis panna kirja, mis on võimalikud plussid ja miinused selle fakti juures, et ta õpib saksa keelt.
See, mis kindlasti ei abista on moraliseerimine. Aitab pigem mõistmine, et mingid asjad võivad tõesti õudselt närvidele käia. Kõik inimesed ei pea omavahel väga hästi läbisaama, kuid on situatsioonid nagu kool on, kus on vaja kaugemate eesmärkide nimel vajalik teha kompromisse, mis loomulikult on selles vanuses väga raske.
Kui ta ise ka leiab, et see on probleem, siis sellised ratsionaalsed kalkulatsioonid (SWOT- analüüs: tugevused, riskid, ohud ja võimalused), lisaks Gordoni meetoditele võiks üsna hästi toimida.
